August Weizenberg - Sooharimine ja südameharidus (1916)

Raamat ise, sajandi alguse traditsiooniline näidend esitamas naiivseid pildikesi talu- ja abielu teemal, pole just suurem asi, kuid selle lõpulisa, autori järelsõna, on omamoodi huvitav arutlus rahvaluule üle. Teemaks tuleb see aga seetõttu, kuna näidendis endas ohtralt laulukesi on. Lisa ise on selline:

"Lisa.

Laulukesed, mis siin sees leiduwad, on enamiste praost I. P. Rothi omad. Neid lauldi minu nooruse eas ja nad olid lugupeetud rahwalaulud.
Praost Roth oli aastal 1789—1818 Kanapä kiriku õpetaja ja ta jättis rahwale armsa mälestuse järele.
Praost Roth oli wist esimene, kes rahwalaulusid kirjutas ning õpetas, ja ta nimetas neid rõõmulauludeks.
Tema kihelkonnakool oli haruldane ja wist esimene sarnane kool meie maal. Peale kooliõpetuse harjutati seal ka mõnda käsitööd ja sporti, wõi jõuharjutusi, mis tookord küll wist haruldane nähtus oli.
Ju 50 aastat tagasi, kus ma ühte ju kaunis elatanud meest tundsin, kes õpetaja Rothi kooli õpilane oli olnud ja teadis minule temast ja tema koolist rääkida. See mees oli Jüri Hammer.
Tookord oli kooliharidus eestlaste keskel haruldane asi, ja kes temast ju weidi osa sai, ei tahtnud mitte enam talupoja sulasena teenida, ja nii oli lugu ka J. Hammeriga.
Jüri Hammer teenis esiteks maatöö kallal talupoja sulasena, siis Erastwere mõisas karjapoisina, siis kubjana ja wiimaks Erastwere mõisa walitsejana, milles ametis ta ka kõrges wanaduses suri.
Nimetatud lauludest andis minule kadunud õpetaja Roth’i tütrepoeg, õpetaja Masnig, wihukese. Ma wõtsin nendest ärakirja ja see orginalkiri, 23 laulu, sai üliõpilase hr. Maasiku läbi Tartu Eesti Üliõpilaste Seltsile pühendatud.
Üht minuaegset, wanematest luuletajatest ma mäletan weel, see oli Tamme koolmeister Saar (Kanapä kihelkonnas). Ka tema laulud näiwad unustusesse uinuwat, kuna ometi püütakse weel midagi leida ja kätte saada.
Üks tuntud Saare lauludest on ,,Weneusu laul”, milleks ta oma eksiarwamiste eest trahwitud sai. Ta pidi Tartu wangimajas paar kuud istuma, kus ta, tema oma luule järele, suures kiwimajas enda õige uhke tundis olewat. Ta olewat, kui walla koolmeister, talulapsi weel suitsuses rehetoas pidanud õpetama. Seal wangimajas on ta weel ,,tubakalaulu” ja weel mõndagi naljalaulu kirjutanud.
Kas meie wanawara korjajad ei tahaks ka neid unustusse jäänud uuema aja luuletusi tähelepanemise wääriliseks arwata ja neid ülesse otsida? Nad ehk leiduwad weel hõlpsamine ja neis ehk leidub weel enam tuuma, kui mõnes suure waewaga otsitud wanawara luuletuses? Eks nad wanane ka aegapidi. —
Hea ja paha wahel on ikka tarwis wahet teha, ja wananemine ei tee iga asja mitte paremaks. Kui aga ju sellepärast midagi heaks arwatakse, et ta wana on, siis on see eksiarwamine. Wanaaja mälestuste korjamistel rahwa suust wõib ainult seal wäärtus olla, kus keegi sellest wanast materjalist midagi uueste teeb ja loob, sest see uus saab ju ka wanaks. Nii on igal ajal selleks asja edendatud ja nii on meie Dr. Kreutzwald ka seda wanawara mälestust edendanud ja sellega kirjandusele hea lisa annud. Nüüd jäägu tema kirjandus ilmmuutmataks.
Korjatakse aga seda (nõndanimetatud wanawara) ikka hulga wiisi edasi, ilma et keegi sellest midagi huwitawat teeks ehk looks, siis jääks see suur kogu küll ehk asjata meistrit ootama, kes teda kui ehitamise materjali wõiks tarwitada.
Igal ajal on ikka midagi, mis oma aja armsamaks lapseks wõiks nimetada. Kus kunst õitseb, seal pole inimestel mitte aega liiga minewikus wõi liiga tulewikus wiibida, waid nad töötawad ja elawad oma ajale ja jätawad ka oma tulewikule waranduse järele, mis mitte nii hõlpsaste kadumist ei karda.
Meie aja armsam laps näitab wanawara olewat. Ta näitab kunsti asemele astuwat, kes ju surmale ähwardab suikuda, sest kunsti tegewus on kõiges Europas langemas.
Meie aja hiilgawam külg on kõiksugused praktilikud ülesleidused ja tema nõrk külg — kunst, paremad tundmused ja südameharidus.
Kas ei wõiks meie õpilased ning üleüldse meie noorsugu oma kallist aega kasulikumalt, kui harjunud wiisi järele wanawara korjamiseks, tarwitada? Mina mõtlen: enam meie olewikule elada ja töötada. Siis ehk jaksame oma aega paremine teenida ja jätaksime ka meie tulewikule parema ja tõelikuma waimuwara järele, mis mitte kadumist ei karda.

A. Weizenberg."