mario pulver – ma räägin sinuga (2009)

Kogemata täna Pulveri blogile koperdades (jube tänuväärt ettevõtmine on selline luulest kirjutamine, hoian pöialt, et jaksu jätkuks pikemaks) tekkis endalgi huvi, et mis luuletajaga tegu on. Luulekogu pealkiri ja blogi ise oleks justkui viide huvist kommunikeeruda: ühelt poolt näha ja anda võimalus suhestada end välismaailmaga (pealkiri, eks luuletekstidki räägi palju suhtlemisest ja eri suhestumistest); teiselt poolt justkui soov näha end suhtes teiste tekstimaailmadega (blog).

Mingis mõttes ma alati imetlen luuletajaid ja luule lugejaid: kuidas nemad saavad aru, et see, mida loetakse, on hea luule (või keskpärane või grafomaanlik või halb). Proosa puhul saan üldjuhul aru, mis on hea ja mis mittemidagiütlev; aga vaat luule puhul on see pidev tunne nagu haaraks õhku, kas need subjektiivsed meeldivused on ka tegelikult head või näitavad lihtsalt kogenematust? (Muidugi, miks üleüldse kindel olen, et suudan head proosat teadvustada? Milline ülbus.) Kas liigne subjektiivsus on lõppkokkuvõtteks ikkagi liialt ahistav?

Pulveri esimeste lehekülgede üldmulje on selline tavapärane nüüdisluule. Et on küsimused ja vaikelud ja mälestused ja loodus (millegipärast jäi pinnuks silma just loodus – võibolla viga selles, et praeguste näruste ilmadega ei taha üleüldse linnatänavatel loperdada). Autoril jääb omapärast puudu või on see omapära mu nürile maitsemeelele liialt hoomamatu – ehk siis minu poolt vaadates justkui algaja luuletaja värk? (Postituse lõpus muidugi selgub, kui häbitult kergelt seda raamatut lugesin.) Kerge sõnamäng ja mäng kordustega (“tõsi ta on tõsi taon” lk 26 jm) korduvad luuletusest luuletusse (kas hakkasin kordama ennast?). Pulveril on nagu arusaam, milline peaks hea luule olema, ja siis ehk alateadlikult jäljendab seda, hoiab end raamides, ei lase end tõeliselt valla.

Ja ootamatult avastasin, et luulekogu jaguneb nagu kaheks – esimese poole “vähe mesilasi” ja teise poole “palju mesilasi” (alates lk 48). (Brr, putukate kasutamine kujunduses on ikka pisut spooky, tuletab meelde sügisesi surnud mesilasi aknalaudadel.) “Palju mesilasi” on märksa elavam, põrpivam, suisa poliitilisem ja räpakam; hingav ja puhisev ja neelav ja ringutav. Justkui “vähe mesilasi” oleks keskkooli nooruki kirjutatud ja “palju mesilasi” elukogenuma tudengi poolt (ansamblist langeb välja “exegi excrementum” - kui lk 52 on igati loetav ja kaasamõeldav, siis lk 53 aset leidev poetiseerumine on kulunud, irooniast ja kõigest hoolimata).

Mis mul märkamata jääb? Intertekstuaalsus (aegajalt viidatakse kaanonile)? Iroonia (kus ei ole irooniat?)? Kindel käekiri? Ehedus? Kõnetamine väljastpoolt seltskonda? Ma ei tea, olen tõesti luulekauge ja harva kui miski kõnetab (no lasteluulet on lihtsalt infantiilselt lõbus lugeda). Võibolla ei tunneta sellist piiride ületamist (samas – miks peaks?) ja lugemine jäi tavapärase luulekogemuse tasemele (ehk et ei saa ise tõeliselt aru, millega just tegemist). Ja ikkagi panevad need pagana luuletajad siiralt kadedust tundma – et nemad teavad, mis sünnib raamatuks trükkida. Pagana salaselts.

(Ja kõik see siinne “vaimuvälgatus” pärineb raamatu ühekordsest lugemisest, sest üks teine uudishimuraamat on pooleli, aga samas tahtsin kohe seda Pulverit lugeda ja pealiskaudsus ruulib.)

“hommik

me kahe seina sees on
mõned suured aknad
oksad kohisevad
läbi meie toa

kui tigutorni kõrval
lõhkeb kevadpäike
saab värske valgus jälle
läbikäiguloa

see kuumav kingitus mis
mängib sinu nahal
on justkui täienduseks
linnulaulule

sa lõhnad unenäo ja
tähetolmu moodi
su sõrmepuudutus viib silmad õitsele

ma surun unenäo su
juuksepahmaksse

ja oksad kohisevad
läbi meie toa” (lk 21) – lõpustroof on vinge.