24 november, 2009

Bernard Beckett – Loomine (2009)


Anaximandrose eksamineerimine on kui osa kinnise ühiskonna isikukultusest, kõik need neile teadatuntud faktide taasesitamine, tõlgenduse piiratud enesestmõistetavus, üks ja kindel tõde. Sealne ühiskond meenutabki spartalikku ühiskonda, kõik need selged klassid ja eraldatus ja ebasobivate hävitamine (lk 129 selgubki, et saareriiki nimetatakse Spartaks). Kas selline antiigile viitamine just vajalik on, aga noh, on mis on.

Hea nipikas tekst, raamatu lõpp oskab üllatada. Kui lugemise ajal arvasin, et vaat kui tubateaterlik või filmilik tekst, siis ikkagi selgub, et päris nii ei saa. Peaks teist korda läbi lugema, aga mitte ei viitsi. Beckett oskab hästi lugejaga manipuleerida, tunnen end täiesti petetuna. Igal juhul, sobilik raamat ulmekaugetelegi lugejatele.

Igal juhul, täiesti pealiskaudne arvamus.

baas
lihtsalt katsetused
segane maailm
õhtuleht

Kommentaare ei ole: