“Iga päev võid sa näha, kuulda või lugeda midagi, mis on ebaõiglane, muret tekitav või lauslollus.” (lk 59) – igati eluterve lipukiri (ok, see tsitaat on muidugi kontekstist väljakistud).Raamatu puhul tekib küsimus, et mida autor teab nendest alkoholismivärkidest – kuskil pole märget, et tegu on arsti või alkohooliku või muu sellisega. Kuidas see Anu Rebane tunneb alkoholismi, mille pealt ta jagab selliseid fundamentaalseid elutarkusi? Ei tea, kiusu pärast ei hakka autori kohta guugeldama ka. Eneseabiraamatute lugemine on teadagi huvitav tegevus, et kas võtad infot vastu masendav-tõsiselt või läbi sarkasmiprillide. Nii meenutab siinne tekst vahel mingit elusõnaliste vms õpetussõnu, hästi ei suuda seda tõsiseltvõetavalt uskuda. Või vahel tuleb ärikoolitatud (lk 57) lillelapse tunne peale. Joomisest loobumine paistab olevat üpris kallis lõbu, asendustegevuste soovitused (lk 127-132) on sellised kenad keskklassi meeliskelud. Mis see Al-Anoni rühm (kirjapilt muutmata, lk 158, 160) täpsemalt on? Jälle mingi sekt või puhkusepakett Pakistani äärealadele? (Ok, muidugi arusaadav, mida see tähendab, aga ikkagi, millest selline väljendus?) Igal juhul, raamatu lõpuni ei saanudki aru, mille pealt autor maailmaparandamisega tegeleb, kui usaldusväärseks võib seda teksti hinnata (aga kui see tõesti aitab kedagi, on küll väga hea). Hea seegi, et nii mõnigi kirjeldus/tõlgendus paneb mõtlema.
Viimane uitmõte. Inimeste puhul paneb ikka imestama see, et peaparanduseks soovitakse või soovitatakse pits võtta – milline mõttetu loogika käsib pohmelli pikendada?
õhtuleht
3 kommentaari:
Anu Rebane oli kahel korral tv-s ja rääkis oma raskest alkohalismisõltuvusest. Ükskord Pealtnägijas ja teine kord Reporteris. Kuidas ta oli viimse piirini jõudnud, kui pikaajalise joomise tulemusena ei suutnud enam kõndida ja siis surmahirm pani teda tegutsema. Nüüdseks on 10 aastat alkovaba olnud. Ma pakun, et AL-Anoni rühm on Alkohoolikud Anonüümselt ehk tugigrupp. Arrak tegi pildid, kuna ka teda see teema puudutab - ta on olnud alkohoolik enam kui 20 aastat tagasi. Anu ütles veel, et ta oleks soovinud, et tema ajal oleks olnud selline käsiraamat võtta raskel ajal. Ma ise pole küll raamatut lugenud ja ei ole alkoholismiga lähedalt kokku puutunud, aga mõtlesin, et uurin, kust seda leida võib. Nii sattusingi sinu lehele.
Tänud selgitamast... ja miks küll sellest raamatus endas sõnagi polnud (raamatu alguse- ja lõpulugusid ei osanud tõesti isiklikeks pidada), sellest siis minupoolne arusaamatus ja plärtsumine.
Ja eks muidugi järgmises peatükis oli juttu AAst, lihtsalt see Al-Anoni kasutamine tundus mulle kohatu toimetamatusena.
Kivi kotti abivajajatele.
Al-Anon ja Alateen on rahvusvaheliselt kasutatavad, ilmselt pidas autor nende nimetuste teadmist enesestmõistetavaks inimese puhul, kes selle raamatu kätte võtab. Otsisin lisainfot raamatu kohta Õhtulehe veebis loetud artikli põhjal ja tekkis lähem huvi (enda lapsepõlvest olemas kokkupuude kaassõltuvusega), seetõttu sattusin Sinu lehele.
Postita kommentaar