Paar pisimärget. Raamatus võinuks olla rohkem pilte ja vähem pilte, või õigemini küll pole teksti palju, vaid pildimaterjali olnuks tore rikkalikumalt esindatuna näha. Nõukogude poole pildid on pisut liialt domineerivad – või on need lääne lugejatele vähemtuntumad? Iseküsimus on propagandafotod ja fotolavastused, aegajalt on ikka siin-seal kirjutatud, kuidas see või too foto on hoopis lavastatud vms (no siin raamatus sellest ei räägita). Stalingradi pildid on ikka päris hullud, tollane põrgu immitseb suisa lehtedelt välja. Poodud inimeste nägemine on vastumeelne. Omaette ooper on fotodel talletatud nõukogude maainimese vaesus, selle taustal tundub päris uskumatu tööstuse olemasolu.
Väike eneseharimine – tundus harjumatult kõnekeelsena sellise väljendi nagu “häppijäämine” (lk 9) kasutamine. Aga hiljem Õsi (1999) vaadates selgus, et täiesti lubatav, põnev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar