03 märts, 2010

Leo Perutz – Rootsi Ratsanik


Selle raamatuga Te eksida ei saa, sest:
- Jäi haarangul raamatukogus näppu, kui „nauditavas stiilis kirjutatud lugu, milles on võrdselt nii hoogu ja põnevust kui ka filosoofilist sügavust“.
- Väidetavalt ajaloo keerdkäikudes seiklev, musta maagia, seikluste, iroonia ja stiiliviguritega flirtiv kirjanik.
- Enne Teist maailmasõda ülimenukas Austria kirjanik, kes vahepeal unustatud, kuid viimastel aastatel taas popimaks saanud, Prantsusmaal eriti.
- Borges promos teda Ladina-Ameerikas, Adorno on tema üht teost geniaalseks nimetanud, Hitchcock on temast inspiratsiooni saanud, Bondi looja Fleming on talle vaimustunud lugejakirju kirjutanud jne.
- Prantsusmaal nimetatud „pikareskseks kafkaks“ ja „salapärasuste meistriks“.
- Tundub vaimuka kelmiromaani ja terase ajaloolise romaani segu, kus varas ja deserteerunud aadlik vahetavad kohad ja mis siis kõik juhtub. Tõotab põnevust, huumorit ja turgutavaid mõtteterakesi.
- Ja lõppude-lõpuks on romaanis nimetatud meie oma linnakest nimega Reval.

Kõlab paljutõotavalt, äkki liigagi? Kui kedagi kiidetakse, et „nagu Kafka ja Borges ka“, siis see teeb mind juba ettevaatlikuks kui mittemidagiütlev hüüdlause. Ja paraku jah, ei midagi erilist. Jutt jookseb kenasti, aga sündmustik on kohati motiveerimatu. Kuidagi nagu tehakse asju, sest on võimalus lihtsalt. Valikuid eriti polegi. Juhtuvad ebatõenäolised sündmused, aga kõik laabub nagu muuseas, ilma erilise ohutundeta ja samas ka ilma erilise rõõmuta. Suhteliselt tuim fatalism: „Ja meiegi pole muud kui pallid, mida muutlik õnn vaid selleks kõrgele õhku viskab, et kukkumine tunduks valusam.“ Puudub ida usunditele omane harmoonia rahu, teisalt ei ole siin ka läänelikku seikluslikku hoogu ja asjaolude elurõõmsat ärakasutamist. Lihtsalt jumalata jäänud maailma resignatsioon, mis XX sajandi alguses ehk Perutzi jaokski hingetühjust täitis.

Lubatud stiilipillerkaar on ka vist tõlkes kaduma läinud – maakeel ju üsna õhuke või ühe tihedusega, nagu ikka pead vangutades muretsetakse (kuigi tihti liigagi mugavalt ja iseensesestmõistetavalt, mulle tundub). Igatahes ei ole tajutav eri rahvakihtide argoo jms, mida tegevustik kindlasti näidata võimaldaks.

Eriti müstiline ega õõvastav samuti pole, mõni vaim ja ingel lehvib ringi, aga sellisena oli see mõjus võibolla sajand tagasi, täna mitte. Röövliromantikat veidi ju isegi on – musketikuulid ja röövliplikad ja mõni kõrtsustseen.

Omamoodi huvitav oli hoopis pilk omaaegsele põllumajandusele, kuidas 18. sajandil ikkagi mõisad ja suurtalud toimisid, mida kasvatati ja miks, kes ja kuidas maal elasid. See, kuidas röövel küla poole kõmpides arutleb, pelgalt mõisa põldudel nähtu põhjal, oli üsna terane. Põldude olukorda vaagides jõuab tegelane nimelt üsna tabavate ja paljuütlevate järeldusteni mõisa võimaliku töökorralduse, olukorra, tulevikuväljavaadete ja lausa elanike omavaheliste suhete kohta. Tõeline induktiivse mõtlemise triumf.

Järelsõna lugedes ja veebist Perutzi kohta lisainfot otsides tekkis tunne, et võibolla juhtusin lugema Perutzilt vale asja. See on selline n.ö hilislooming, mida enesetsensuurist piitsutatuna kirjutatakse ja metoodiliselt silutakse aastaid; kus noorusaegade kift on juba lahtunud ja originaalsus paratamatult enesekordamiseks muutumas. Aga ehk ongi tegu lihtsa seikluskirjandusega? Mnjah... Lihtsalt loodan, et Perutzi pole vahepeal asja eest ära unustatud.

Kommentaare ei ole: