Esimeste lehekülgede mulje – igati kirjakeelne väljendumine, see teeb dialoogid pisut elutuks või kandiliseks-kondiliseks; aga sellega kohaneb muidugi. Tundmatu autor on kui akadeemilisem Virgo Sirvi ehk? Huvitav nõksatus on see, kui muidu nähakse kõike Anette'i silme läbi, siis peale mõrva haarab mõneks ajaks lugeja silmad Tõnu vaade, tõsi küll, mitte mina-positsioonilt. Hetkeks tekitas selline vahetus elevust. Psühholoogide koolis on (kohustuslikult?) pisut hämar õhkkond, raamatu edenedes tundub Martens olevat kui mingi sexy õudus inimeste seas.“Ju siis mängib mu mälu minuga malet ja tahab mind seljatada. Ei kavatse ma talle nii kergelt alla anda, vananemisprotsess tuleb peatada! Otsustasin hakata tervislikule toitumisele rohkem tähelepanu pöörama.” (lk 17)
Meeldib see, et autor on kuidagi... selge ja turvaline, pole mingit grafomaanlikku õhinat või algaja maailmavallutust või püüdlikku kõmu; on lihtsalt tekst mis toimib oma loo raames, mõrvast hoolimata kuidagi tasakaalus tekstimaailm. Armas, et Anette'l sellised vanemad on.
“Tõnu hakkas juba kartma, et selle mõrva uurimine, mille üheks peamiseks kahtlustatavaks on kunagine sõber ja klassiõde, kahandab ta inimlikkuse raase kriitilise piirini ning võib panna aluse raskemeelsusele või mõnele muule vaimsele probleemile.” (lk 110)
Lõpupoole muutub mõrvar päris verejanuliseks, ootamatult hakkab pisut laipu kuhjuma, selline purskuv vägivaldsus teeb lugemisel nati nõutuks. Aga noh, juhtub see, mis juhtuma peab ja õiglus ehk võidutseb. Mõrvari ülestunnistus on pisut camp, kõik need koksamiste plaanid on suti jaburad (samas antakse sellele takkajärgi mõneti loogiline seletus). Oh, ja lõpuks armastus õilmitseb, aga millisega mehega just, tuleb ise lugeda. Mõnus chill out lugemine, olemata suurt kriminaaljuttude lugeja, võiks seda raamatut liigitada krimkanaistekaks.
sehkendamine
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar