Jacques Cazotte – Armunud kurat (2004)

Ühes Beckfordi lugemiselamuses mainiti seda Cazotte'i teost ja millegipärast jäi see kolusse kummitama, lisaks pooleliolev raamat on hetkel sarnases ajajärgus ja lähedases meeleolus (Pariisi salajane ajalugu!), eks siis tuli siuh-säuh lugeda.

“Pisarad on armastuse valdkonnas kahtlemata kõige suurem mõjujõud. Kõik minu kahtlemised, otsustavus ja tõotused ununesid. Püüdes selle kallihinnalise silmavee allikaid kuivatada, olin ma jõudnud liiga lähedale suule, mille värskus ühines õrna roosilõhnaga; kui ma tahtsin eemale tõmbuda, tegid tema käsivarred, mille heledust, pehmust ja kaunikujulisust ma kirjeldada ei suuda, selle võimatuks.
............................................................................
............................................................................” (lk 59 – öeldakse (ja see on tõsi), et mehed ei suuda pea kunagi naise nutmisse adekvaatselt suhtuda. Et vahel naine lihtsalt nutabki, aga mees mõtleb, et jumal küll, käes on katastroof ja ajab silmad pungi ja aju hallollus pidevas häires. Kuigi jah, oleneb muidugi olukorrast. Aga keda ei tee närviliseks naiste nutmine (ah, ikka leidub igasuguseid)?)

Näide (mitte et näide just eriline näide oleks) sellest, kuidas lugeda mingit okultistide lemmikteost nii, et okultismivärkidele tähelepanu ei pööra. Lapsik, aga mis siis, vahel võib rohkem või vähem naiivitseda (järelsõnas Udam sõnastuses kui “lihtsakoeline kunstmuinasjutu lugemine” (lk 72)). Selline kuradikultus on tänapäeva usukülmale inimesele parajalt naeruväärne, päris huvitava lavastuse võiks siit välja nuputada, mõnuga vaataks sellist kerget hüsteeriat. Hea sentimentaalsuselitakas, parem kui ladina-ameerika seebiooper. Okultismihuvilised on ikka veidrad, elagu mitmekesine psühhedeelia.

“Kas on siis võimalik alati olla iseenda peremees? Olen omaenda soovil naine, Alvare, kuid ma olen ikkagi naine, keda mõjutavad kõikvõimalikud meeleolud, ma ei ole marmorkuju. Valisin endale kehaks materiaalse elemendi, mis on äärmiselt mõjutatav, vastasel juhul poleks mul tundeid, te poleks mind endasse kiinduma pannud ja ma oleksin teid ruttu ära tüüdanud. Andke mulle andeks, et riskisin omaks võtta kõik minu soole omased küündimatused, soovides ühendada nendega, niipalju kui suudan, ka kõik mõeldavad võlud. Paraku on hullumeelne samm tehtud; sellisena nagu on mu loomus praegu, olen äärmuseni tundlik ja mu kujutlusvõime on nagu tulemägi. Tahan öelda, et mu kirgedel on jõud, mis võiks teid ehmatada, kui kõige jõulisem kirg ei seoks mind nimelt teiega, kui meile ei oleks teada selliste looduslike kiindumuste põhjused ja tagajärjed paremini kui Salamancas. Seal nimetatakse neid iseäralike nimedega, et neid üksnes lämmatada. Lämmatada taevalik leek, ainus vahend, mille varal hing ja keha võivad teineteist vastastikku mõjutada, ning seejärel püüda säilitada nende liit sunniviisiliselt! See on ju väga rumal, Alvare! Neid jõudusid võib juhtida, kuid sageli peab neile voli andma; nad ei allu sunnile ega lase end lämmatada, nad võidavad alati ja mõistus ei suuda nendega toime tulla. Ärge olge sellistel hetkedel minu vastu kuri, Alvare; olen elanud vaid kuus kuud, mind vaimustab kõik, mida kogen; kujutlege, et ainus teie keeld, ainus mõtlematult öeldud sõna haavab mu armastust, solvab uhkust, tekitab pettumust, umbusku ja hirmu; mida saan ma teha? Näen vaid oma lõppu, ja oma Alvare'i sama õnnetuna kui ennastki!” (lk 45-46 – ka sellelaadseid kõnesid juhtub tegelikult elu jooksul kogema, eks, et ikka ei mõisteta tunnete sügavust jne jne jne. Tõsi küll, kuradiga pole sellistel kõnedel suurt pistmist muidugi.)

baas