Andrus Kivirähk – Jõulud kõrbes (Siis kui sajab päkapikke, 2008)

“Kujutage ette – elevant sai jõuluks säärikud! Ja mitte tavalised säärikud, vaid sellised paksud, karvase voodriga, millega on hea lumes käia.
Ainult et kõrbes pole lund. Sellepärast oligi elevant hirmus jahmunud, kui ta oma paki lahti tegi ja sealt neli tohutu suurt säärikut leidis. Nii suurt nagu tünnid! “See on küll kõige veidram jõulukink, mida ma olen oma elus näinud,” mõtles ta. Ja täpselt sedasama mõtlesid ka kõik teised loomad.
Ometi olid jõulud alanud just nii nagu tavaliselt. Ühel päeval tulid kõrbehiired lõvi juurde ja piuksusid:
“Onu lõvi, onu lõvi! Palun ehi palm ära, varsti tuleb jõuluvana!”
“Otsekohe!” noogutas lõvi ja hakkas palmi ehtima. See käis tema käes lihtsalt. Lõvi otsis üles mõne ahvikarja, kes liival kükitades üksteise kirpe sõid, ning möirgas koleda häälega. Ahvid jooksid padinal palmi otsa. Lõvi heitis palmi alla magama. Ahvid enam alla tulla ei julgenud, vaid kõlkusid ja kiikusid palmi okstel. Oligi jõulupuu ehitud.
Mõni ahv oli nagu ingel, aga mõni teine, kellel kasvas lõua otsas habe, oli nagu jõulutaat. Ja need ahvid, kellel olid roosad pepud, olid just täpselt nagu punapõsised õunad. Jõulupuu sai väga ilus ning kõik loomad imetlesid ja kiitsid seda. Siis läksid kõrbehiired elevandi juurde.
“Onu elevant, onu elevant!” viiksusid nad. “Tee palun piparkooke, jõulud on kohe-kohe käes!”
“Suurima rõõmuga,” vastas elevant. Siis veeretasid kõik kõrbeloomad tema juurde kookospähkleid ning elevant astus neile peale. Pähklid läksid lapikuks ja ümmargused piparkoogid olidki valmis. Mõnele pähklile istus elevant tagumikuga otsa ja siis tulid välja piparkoogisüdamed.
Lõpuks kogunesid kõik loomad ahvidega ehitud palmi alla, sõid pähklipiparkooke ja ootasid jõuluvana. Lõpuks ütles kaelkirjak, kes nägi kõige kaugemale:
“Ahhaa! Jõuluvana tuleb!”
“Siis on aeg magama minna,” lausus lõvi ja kõik loomad viskasidki pikali. Jõuluvanaks oli nimelt kilpkonn ja kõik teadsid, et ega ta enne hommikut kohale ei jõua. Nii oligi. Hommikul, kui loomad üles ärkasid, oli kilpkonn jõulupuu juurde jõudnud, suur kingikott turjal ja karjus: “Kas siin häid loomi on?”
“On küll,” vastas lõvi ja möirgas uuesti, sest mõned jõuluehted olid vahepeal palmi otsast alla roninud ja sõid jälle üksteise kirpe.
Noh, ja siis juhtuski see asi, et elevant leidis oma paki seest säärikud!
“Mis asjad need on?” küsis ta.
“Säärikud,” vastas kaelkirjak.
“Sääreluud?” kordas hüään rõõmsalt. “Kas ma tohin neid närida?”
“Säärikud, lollakas, mitte sääreluud!” ütles lõvi. “Neid ei närita, neid kantakse jalas.”
Elevant panigi säärikud jalga. Jube palav oli. Elevant hakkas kohe higistama.
“Väga imelik kingitus,” arvas hüään.
“Kõik, mis jõuluvana toob, tuleb tänuga vastu võtta!” solvus kilpkonn. “Jõuluvana kingib ainult häid ja vajalikke asju.”
“Mina enam ei suuda neid jalas hoida,” ohkas elevant. “Mu jalad sulavad üles.”
Ta võttis säärikud jalast. Elevant oli nii kõvasti higistanud, et säärikud olid servani vett täis.
“Ohhoo, need on ju basseinid!” hüüdis üks kõrbehiir rõõmsalt. “Nende sees saab supelda! Hurraa!”
Kõrbes oli väga vähe vett ja kõik kõrbeloomad unistavad alati ujumisest. Sellepärast võib ette kujutada, kui õnnelikuks kõik muutusid.
Kõrbehiired sulistasid säärikutes terve öö, lõvi leotas oma lakka ja ahvid tegid kaelkirjaku peast vettehüppeid. Need oli tõeliselt vahvad jõulud.” (lk 9-11)