“Marten pani muiates telefoni käest ning uinus peaaegu silmapilkselt. Ilmselt nägi ta terve öö Evat unes, sest ärgates leidis ta enda näo pealt õndsa naeratuse.” (lk 102)Kui Lindi esimene raamat oli huvitav psühholoogiline keerd(umb?)sõlm, siis teine raamat algab kui mingi tavaline naistekas – naturalismist sai esmapilgul naivism. Selline õige silmapilkne armumine toimub elus ehk üks kord (nagu Marten ja Eva!), muu on vast lihtne kiimlemine, armastus on ikka ajanõudlik protseduur. Ühesõnaga, igati seebiooperlik pulbitsemine täidab esimest raamatuveerandit ja olin vaikselt rahulolematu. Peale imalat algust käib korraga järsk pöörak (tõepoolest!), mis suisa vapustab (vapustab!) ja andestab varasema näilise tilulilu ning raamat siirdub tormlevasse campi voolusängi. Peale esimest šokki järgneb peagi teine šokk. Ja peagi suisa tsunami. Lind suudab aegajalt ikka parajalt morbiidne olla ning õnnistada tegelasi erinevate pöörakute ja katastroofidega, imeteldav! Raamatu edenedes tuleb jällegi üks viljastav šokk, mis enam Evat suurt ei üllatanudki. Ja siis järgmine. Ja lõpuks sõidab kallur ühele tegelasele otsa. (Uh, tsunamijärgsed šokid mahtusid näiteks vaid 20 lehekülje sisse.) Ja edasi juhtub veel mõndagi, võiks öelda, et juhtumite üledoos, aga noh, see teebki teksti lõbusaks. Vast selle kuu pööraseim campraamat, tõeliselt ebatraditsiooniline naistekas, sellist möllu kohe üldse ei osanud oodata. Kahju, et ei saa tähtsündmusi paljastada, see võtaks süütult lugejalt palju lõbu ära (ja ausalt öeldes enam kõike ei mäletagi, koguaeg vallandus üha uusi saatusepuhanguid peale). Hingetõmbepausideks siin aega pole, kui, siis pisut seksitakse või unistatakse armastusest, edukate inimeste Eesti, nagu ikka. Vabatahtlikult kohustuslik kirjandus, eksole.
Heh, guugeldamisel püüdis otsingumootor abiks olla, päris zen-mõte:
Vaadake tõlgitud inglisekeelseid otsingutulemusi:
tuule lind päev algab öösel (day begins with a bird in the wind at night)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar