Tore, et selliseid populaarteaduslikke ajalootelliseid maakeelde tõlgitakse, igati põhjalik ülevaade 14. sajandi Lääne-Euroopa hädadest ja mülgastest, tõeline eliidiajalugu (eks oleks huvitav lugeda, mida mõni värskema ajalooteaduse pagasiga uurija sellise raamatu kohta ütleks). Päris lohutu ajalooülevaade, kuigi Tuchman mitmel puhul rõhutab ja näitab, et kõik polnud vaid allakäik ja masendus, leidus ka idüllilisi oaasikesi kesk hädade merd. Erinevaid nimesid ja sündmusi on siin ikka meeletult ja ausalt öeldes kippusid neist enamik jääma monotoonseks taustaks – kuna endal puudub teadmistepagas 14. sajandi Prantsusmaast. Hurmav, kuidas autor pikib jutu sisse tolleaegsete väljendusi ja pisitsitaate, muhe ja rõõmsalt irooniline. Ja järgnevalt siis lõputu tsiteerimine siit ja sealt.“Kõikjal lossis võis näha seintesse ehitatud mantelkorstnaid. Need korstnad, mis polnud enam lihtlabased katusesse raiutud augud, kujutasid endast XI sajandi tehnoloogilist progressi seeläbi, et võimaldasid kütta eraldi ruume, tõid aadlimehed ja -daamid välja ühisest kambrist, kus nad omal ajal koos einetasid ja sooja otsisid, ning lahutasid isandad kaaskondlastest. Ükski muu leiutis ei suutnud sellisel määral edendada mugavust ja rafineeritust, ehkki see tõi kaasa ka suuremad ühiskondlikud vahed.” (lk 30)
“Keskaegses käitumises ilmnev lapsikus, sealhulgas silmatorkav suutmatus tunge alla suruda, võis tuleneda lihtsalt asjaolust, et väga suur osa aktiivsest ühiskonnast oli noorem kui kakskümmend üks ja umbes kolmandik alla neljateistkümne aasta vana.” (lk 79)
XIV sajandi Inglismaa vaimulike eraelust: “Kuid kõige rohkem ärritas rahvast vaimulike sobimatus selle ameti pidamiseks. Kui preester võis piiskopkonna võimudelt hankida loa armukese pidamiseks, kuidas sai ta siis Jumalale ligemal olla kui tavaline patustaja? Preestrite suutmatus end vaos hoida oli nii kurikuulus, et pihiisadel ei lubatud abielurikkumist pihtivatelt meestelt küsida nende partneri nime, vältimaks kiusatust naise kergemeelsust kurjasti ära kasutada.” (lk 361)
“Septembris 1384 sai Anjou oma rüüstavaid sõdureid korrale kutsudes tõsiselt külmetada. See tõi kaasa palaviku ning, nagu ta vend Charles V, lõpetas surma liginemist tundev hertsog viimasel päeval oma testamendi. Surijad näisid alati tundvat, millal nende viimne tunnike kätte jõuab, kindlasti seetõttu, et terveksravimist ei eeldatud ja teatavate sümptomite ilmnemises nähti letaalset lahendust. Raskem on seletada seda, kuidas nad hinge heites nii sageli olid võimelised testamente või nende lisasid dikteerima – ilmselt oli suremine hästiorganiseeritud rituaal, mille sujuvat käiku toetasid arvukad abilised.” (lk 506)
“Harsigny kalm oli esimene omataoliste seas selles surmakultuses, mille XIV sajand järeltulijatele pärandas. Marmorist hauakuju ei esita teda kolmekümne kolme aastasena parimas elujõus, nagu taassünni lootuses tavaks oli, kui väljavalitud arvati Kristuse vanuses üles tõusvat. Vastupidi, Harsigny konkreetsel käsul tahutud skulptuur kujutab kirstus puhkavat koolnut. Lamav keha on täpselt selline nagu surma hetkel, alasti, kõrge raugaea ülimas kõhnuses, kortsuline nahk konte katmas, käed suguosade peal kokku pandud, vähimagi katte või surilinata, karm tunnistus sureliku elu tühisusest.” (lk 620); “Surmakultus jõudis tippu XV sajandil, kuid selle juured asusid XIV sajandis. Kui surma võis kohata igal hetkel ja iga nurga taga, võinuks arvata, et see muutub banaalseks; selle asemel aga omandas ta õõvastava külgetõmbejõu. Erilist rõhku pandi vakladele, roiskumisele ja muudele võigastele üksikasjadele. Kui varem oli surmas valitsevaks ideeks hinge spirituaalne teekond, siis nüüd tundus ihu mädanemine sellest tähtsamana.” (lk 625)
“XIV sajandi keskpaigast pärineva anonüümse luuletuse järgi kestis inimese elu 72 aastat ja koosnes kaheteistkümnest east, mis vastasid aasta kuudele. Kaheksateistkümnene nooruk väreleb kui märtsikuu kevade saabumise ootuses; kahekümne neljasena õhkab ta armunäljas nagu õitsev aprill ning ühes armastusega jõuavad tema hinge õilsus ja vooruslikkus; kolmekümne kuuesena on ta nagu suvine pööripäev, veri sama kuum kui juunikuu päike; neljakümne kahesena on tal kogemused käes; neljakümne kaheksasena tuleb aeg mõelda lõikusele; viiekümne neljasena on ta elu septembris, mil tuleks hakata varusid soetama; kuuekümnes eluaasta, oktoobrikuu, tähistab vanaduse lähenemist; kuuekümne kuues on hämar november, mil kõik roheline närbub ja kaob ning mees peaks hakkama surma peale mõtlema, sest pärijad ootavad ta lahkumist, kui ta on vaene, ja veelgi läbematumalt, kui tal on rohkesti maist vara; seitsmekümne teine aasta on detsember, mil elu muutub sama süngeks kui talv ja enam pole teha muud kui hinge heita.” (lk 702)
“Kuna kumbki kohalviibiv suverään polnud just parimas vormis, üks alkoholi ja teine meeltesegaduse tõttu, polnud ka tulemus see, mida võinuks loota. Kui Charles kohale jõudis, tumestas taastuv vaimuhaigus juba tema mõistust ning neil harvadel hetkedel, mil ta selgelt mõtles, oli Wenzel auru all. Keiser alustas nõupidamist alkoholiuimas, mida ta pideva napsitamisega alal hoidis, ja nõustus hoolimatult kõigega, mida ette pandi. Kui Charles'i mõistus lõplikult üles ütles, tuli ots ka kokkusaamisele.” (lk 714)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar