27 august, 2010

Jaan Tangsoo – Perroon (2010)

Nagu ma näen, olete minu filosofeerimisest jahmunud. Või ei – filosofeerimine pole õige sõna. Vähemalt pärast seda enam mitte, kui need saksa klassikalised kuivikud filosoofia niisuguseks tegid, nagu me seda täna tunneme. Nagu krõbe lihatükk, millest kõik mahlad välja praetud – paraku.” (lk 12)

Varem Tangsoo “Meduse'i parve” lugenud, mis äratas mitmeid mõtteid, aga õnneks sel ajahetkel ei loteriitanud, igatahes arusaamatuks jäi see nõukaaegse alkoholismi mõttetus (ja väikselt glorifitseerimine). Tangsoo on ühes paadis Biiniga, ent siiski pisut vastandlikud – kui üks pretendeerib tõsiusklikule inimhingeuuringule, siis teine lajatab naturalistliku elutõe esiletarimisega. Aga mõlemad ühtmoodi otsapidi vanamoodsad kirjutajad vanemaealistele lugejatele. Kuna ma ei kuulu nende raamatute sihtgruppi (arvan), oli ikka parajalt raske lugemine ja mõtlesin sellele pooleli jätta, aga noh, teist raamatut järjest kõrvale lükata on pisut liig, asi siis 140 lk läbi närida.

Raamat on siis üks pikk ja veniv hiliskeskealise kodutu monoloog oma elust ühele rongist mahajäänud vanemale vandile. Algus ajas eriti närvi, härra Bingo (nagu ta end palus kutsuda) muudkui räägib filosofeerimisest ja loobib kvaliteetnimesid sinna-tänna (Spinoza! Baudelaire! Aquino Thomas! Camus! Rousseau! Freud!) ja ikka “küll ma alles filosofeerin” ja “vot nüüd ma filosofeerisin”. Selline kõnekeelne ülekasutus ajab tõepoolest turri või õigemini tüdimusse. Lõputu eneseimetleja monoloog, mina-mina-mina, olen tegelt vinge ja super, lapsepõlv muutus raskeks ja konfliktseks, aga näe, ikka elan ja leian rõõme. Bingo lahkus tiinekana kodust (peale ühe saladuse ilmsikstulekut), elas ühiselamus ja prassis ja lõbutses ja armus (õnnetu lõpuga, kuidas siis muidu), läks teenima Nõukogude Liitu ja otsustas siis hingepiinade mõjul vaimulikuks saada ja saigi (muuhulgas saab teada, et nõukogude ajalgi oli vaimulikel tohutu võim inimhingede üle (lk 43) – või nii?) ning peale järjekordse saladuse esilepaiskumist loobus karjaseametist ning hakkas aastaid jooma ja prügi sorteerima. Kuni siis sai kokku selle algul osutatud vanema vandiga ja asus sellele oma elulugu jutustama. Noh, lõpuks oskab Bingo taas oma saatuse keerdkäikudega lugejat lõbusnaturalistlikult šokeerida, raamatu finaal peaks andma mingilaadse katarsise või nii, aga ma olin lihtsalt tänulik, et sai edasi uue raamatu kallale asuda.

Mis Vahing Bingo kohta ütleks? Ei midagi rõõmustavat vast. Ühes kohas mainib peategelane skisofaasiat (lk 73 – mölapidamatus?), aga pole kindel selle sõna tähenduses, ju siis järjekordne filosofeerimine. Et hiljuti sai kuuldemängu loetud, siis teksti kohendamisel oleks võimalik sedagi monokuuldemänguna esitada, ütleme et näiteks Elmari raadios, peale keskööd võiks seal olla saade “Hirmu ja õuduse tund”, kus siis süldimuusikud loeks “Perrooni” ette, näiteks otseülekandena ja väikestviisi oleks alkoholi tarbimine eetris lubatud. Hea küll, mis siin õelutseda, ei kuulu lihtsalt selle raamatu sihtgruppi, igaühele oma.

Kas te olete kunagi naist keppides saanud osa säherdusest ehmatavapanevast lähedusest, et tahaksite suudelda tema jalgu? Kas olete tundnud naist oma käte vahel jumalannana, kelle jalajäljed oleksid väärt teie suudlusi? Hm! Te vaikite endiselt. Muidugi. Ma saan teist aru ja mõistan teid sõnadetagi. Olete korralik inimene ja säärastest ilgustest ei räägi.” (lk 112)

jutte ja triipe
gretemaailm

Kommentaare ei ole: