Neid pagana armastusromaane koguneb viimasel ajal lugemiseks kuidagi liiga ohtralt, mis teha, see aasta on vist nigel ulmesaak. Kahju.“Seetõttu eelistangi sõita öösiti. Mulle meeldib pimeduse rahulikkus, peidetus ning samas paljulubavus – sa ei tea kunagi, mis sind järgmise nurga taga ootab.” (lk 16)
Esimeste peatükkide järel tabab kerge tõdemus – ah et selline siis ongi naisteajakirjaproosa, äratuntavad märksõnad ja olukorrad, näpuotsaga tänapäevast teravust ja armsaid ootusi-lootusi, hea kerge lugemispala pea igas vanuses inimesele. Väga tütarlapselik taksojuht (omamoodi carriebradshawlike ambitsioonidega), ikka muudkui naeratab endamisi ja vaatleb ponksusid kliente, nunnu. Rõõm on lugeda inimesest, keda igapäeva töörutiin pole ära nüristanud (tavaelus on sellised jutustavad taksojuhid natuke tüütud, klišeemasinad), või siis vastupidi – hirmus, kui inimese ainus nauding või viis maailmahädadest pääsemiseks töö vihtumine. Pole siin raamatus tädikeste poolt paljukirutud ropendamist ega midagi – vajadusel tegelased hoopis röögatavad. Tõhus.
Lamp oskab jutustada ja see on pluss. Staatiline tammumine puudub, esimestest lehtedest on selge, et tuleb üks tempokas ja seikluslik lugu, kus seeneniidistikku koob üks kõikevõitev romantiline tundmus. Peatükid on lühidad ja kergelt haaratavad, juhtub õnnetusi ja kokkusattumusi (mitte küll nii pööraselt kui Lindi puhul! No Lind on pärl), kõigest veab läbi noor, sarmikas ja tarmukas Liise (huvitav, kui kaua püsib keres viskijoomise järelnähud?), kes pea kõigile klientidele saab hea sõna ja kindla meelega natuke sära silmadesse. Kui lugemise ajal tundus teadjamees vanamutiga kuidagi liialt kunstliku olukorrana (kas võib öelda – deus ex machina?), siis jumal küll – tegemist on kirjandusega ja siin ju lubatud liialdused. Kena väike suvine romaan, lotovõiduks on armastus ja töökoht pealinnas.
“Vaatan talle otsa. Sirgendatud tihedad juuksed, silmalaud tumedaks toonitud. Täiesti võimatu on hinnata, kui vana poisiga tegu võiks olla. Olen tähele pannud, et see on üks vanaduse tundemärke: enam ei suuda eristada, kui vanad on noored inimesed. Nad kõik tunduvad ühtmoodi eatud.” (lk 60)
Ahjaa, natuke sisust. Viskijoomarist taksojuht Liise elab senini oma kallima surma varjus kuni ühel õhtul...
valge jänku
sauga raamatukogu
arvustus.com
segane maailm
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar