29 september, 2010

Mart Vabar – Poliitiliselt korrektne Punamütsike (2010)


Autor pakub muuseas tööd inimesele, kes tõlgiks ta mesinduse ja küüslauguteaduse raamatuid naaberrahvaste keeltesse, sobivusel toimub kasumi jaotamine.

“Igas tüdrukus on Punamütsike peidus. Tuleb talle lihtsalt väärikas väljund leida.” (lk 40)

Näidendis siis tegevad vanaema, kaksikud neiud A&B ja üks neist pisut noorem tütarlaps C (ja koer, keda autor millegipärast järjekindlalt soovib laval näha (lk 2, 48)). Kuigi algul tekitas minus segadust tüdrukute vanus – et räägivad vaheldumisi kui 8. ja 18. aastased, siis lõpuks selgub, et kaksikud valmistuvad sügisel viimasesse klassi minema (lk 29) ja pole veel 18. Nojah. Trendikalt kasutab kaksik B saksakeelseid väljendeid, ikka donnerwetter ja musterschüler (näidendi lisades on kenasti need tõlgitud, samuti on raamatu lõpus koogiretseptid ja autori saatesõna). Tegevus toimub pikkadel suvekuudel vanaema juures maal suvitades, umbes nii, et tüdrukud räägivad magamistoas naistejuttu (või tõlgendavad Punamütsikese juttu enda moodi) ja siis tuleb vanaema, ütleb midagi rahvalikku või entsüklopeedilist ja seejärel vajuvad tütarlapsed tuttu. Ja vanaema lahkub toast.

Tekst on puhuti ja puhanguliselt suisa sotsiaalkriitiline, ikka töllerdavad pahas linnas narkomaanid ja võim tegeleb tagakiusamise ja luuramisega (pole arvatavasti palju kirjanduslikke tekste, kus räägitakse Jüri Kukest (lk 21)), mõni hetk võiks näidendit lugeda lausa praeguse valitsuse vastaseks, iseseisvusparteilikud meeleolud või nii.

“Suures majas ei kujutagi ette, kuidas end kaitsta. Eriti lihtne on kõrgemalt korruselt mitte ainult jälgimisseadmeid sinu laeprakku sättida, vaid ka midagi tuppa puhuda, et sa mürgituse tõttu kummaliselt käituksid. Üks inimene oli märganud, et vastavalt sellele, kuhu ta oma korteris pidama jäi, kõndis üleval keegi kohmakalt tümps-tümps tema pea kohale ja pani sinna maha raske, kobaka eseme. Ta arvas, see võis olla midagi magnetväljade tekitamiseks, et und ja tööd häirida.” (lk 20)

Iseenesest on autoril päris postmodern lähenemine tekstile. Aegajalt tegelased vaikivad või siis lihtsalt ei toimu laval midagi olemuslikku (argiigavus!), selline shoegaze on värskendav ja omamoodi hüpnootiline. Ajaliselt pendeldab tegevus jaanipäeva ja mädakuu vahel (lõppeb siiski sügisega); sellist ajaga mängimist, liikumatute pauside esilekerkimist oleks päris põnev lavalt vaadata, tuhkatriinumäng anno 2010: mõni radikaalsete huvidega noortetrupp võiks sellest päris hullu lavastuse välja võluda. Ma nüüd ei julge väita, et Vabar oleks just tugev neidude hingeelu tundja (aga kes on?), on sellised plakatlikud kujud. Vanaema on igati noortepärane eit, tal pooleldi ükskõik, mis kuttidega lapselapsed ringi tõmbavad (mõneti võiks teda lausa kupeldamises “süüdistada”), eks ta isegi noor olnud. Foucault' järgi lisab vanaema näidendisse natuke arutust, näib teine üsna pilves ja paranoiline olevat. Lõbus, kuidas kõik tegelased on nii rahul, et näidendi lõpus saab alaealine C endast 10 aastat vanema mehega lapse ja jääb maale vanaema juurde elama: “Tore, et sa vanaemale abiks tuled.” (lk 42). Ja näidend lõppebki happy endiga, kolm lõbusat tütarlast lahkub lavalt pulmajenkat vehkides.

Intrigeeriv tekst – enne lugemist kartsin, et tegemist mõne pulmavanaliku muinasjutumugandusega, aga ei, aetakse ikka mingit oma tõsist ja veidrat rida. Raamatu lõpetab on autori saatesõna, mis lisab nii mõndagi mõtteainet. Sündinud on põnev autor.

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Tänan LOTERIID ning kirjutajat KOLM positiivse hoiaku eest ning rõõm näha, et "Punamütsike..." tähelepanu on pälvinud.
Lisaksin toodud mõtetele mõned selgitused autori poolt.
Tegelaste "plakatlikkus" (teisiti öeldes nende maalimine mitte eriti väikese pintsliga) on mõeldud selleks, et jätta tüki lavale panejaile või ka lugejaile karakterite loomises maksimaalselt vabadust. Pärast raamatu trükkiminekut hakkas tunduma, et seetõttu oleks ehk tasunud lähemalt selgitada antud loo taotlusi ... tänud blogi ülalpidajaile, et siin on loodud sobiv paik selleks.
Nõus, et tekst on kohati sotsiaalkriitiline. Kriitikanool on mõningase vigurdamise-keerutamise foonil suunatud ühiskonna äärmiselt naiivseile arusaamadele organiseeritud kuritegevusest. Valitsuse(/parlamendi/vms) üldist tögamist võib tänapäeval apoliitiliselt võtta, see on igati aktsepteeritav kogu-rahva-lust-ja-lõbu. (Konkreetsete parteide suhtes tükis seisukohti pole; lihtsalt Vanaema arvates on ainus võimalus avalikus elus millegi muutmiseks: asuda tegutsema mõnes parteis - ükskõik millises). Et Vanaema nooruslikkus silma jäi on tore, aga kui ta tüdrukute suhtes salapolitsei võtteid ei kasuta (või lausa ise nende elu elama ei kipu), siis kas tal ikka on kohe ükskõik, mis nood teevad? Et kooli lõpetama valmistuvad neiud leiavad lähedase sõbra, on ju OK, ringitõmbamine on vast siiski midagi muud ... küllap "känd" tunneb oma "käbisid" ja seetõttu ei pinguta ülearu. Ülepea, kui ta neile infot edastab, et kes on kes, siis kas see ikka kupeldamiseks kvalifitseerub?
Lõpetuseks tänud teksti intrigeerivaks kiitmisest (mis artikli loogilises arengus järgneb selle mainimisele, et üks tegelastest teeb elus ebatüüpilise käigu, kolides linnast maale ja alustades enne kooli lõpetamist pereelu). Täpselt sellisena, intrigeerivana oligi too "malekäik" mõeldud. Neile, kes raamatukest läbi lugeda eriti nagu ei viitsi, selgitaks tüdruku otsuse tagamaid: oli põhjust arvata, et ta on linnas seatud sihikule organiseeritud kuritegevuse poolt ja see nö ehmatas ta täiskasvanuks, mistõttu omaealistega tal enam väga huvitav ei olnudki. Vanaema majja kolisid nad oma sealkandis elava ja töötava sõbraga seetõttu, et maamaja pidamisega jms hõlpsamalt toime tulla.

Mart Vabar

Anonüümne ütles ...

Mõni lehekülg tollest raamatust paistab netis vaatamiseks üleval olevat:
http://raamatumaailm.ee/sites/default/files/punamyc_tutv.pdf

Anonüümne ütles ...

Hm, teab kas selle lavastamisest tuleks midagi maksta kah?