Marcin Swietlicki – Kolmteist (2010)

Väga hea proosa jällegi, omamoodi Krakowi variant Big Lebowskist. Enamvähem edukalt unustanud esimeses osas juhtunu, aga teksti edenedes meenub nii mõndagi. Kui esimene raamat näis – vist – sellise stiilse pulliraamatuna, siis nüüd tõuseb – mulle – rohkem esile kriminaalne (vahel suisa õõvastav!) sisu (veidral kombel samas ka armastusromaan oma, noh, veidrustega). Melanhoolsele meistrile kaasaelamine ajab ennastki alkoholilainele (aga võibolla ka mitte). Igal juhul, siinsest mittemidagiütlevast postitusest hoolimata on tegemist väga mõnusa lugemisvaraga, mille komplitseeritud tegelasgaleriid on raske terviklikult kirjeldada. Lindepuu tõlge on vahel vist poolalik, nii kuulatakse siin “ajpode” ja saadetakse “esemesse”.

“Meistrile meenub läbi häda, et ta üritas ühele nendest naistest külge lüüa, sellele, kes tundus talle olevat naise moodi, kelle taolistesse ta aastate eest armus, kui talle veel tundus, et armumisel on mingi sügavam mõte, talle tundus siis üks nendest paarist-kolmest purjus naisest kuidagi lähedane, ning ta rääkis midagi sellele naisele, rääkis ja pomises, kuni naine ülepeakaela pages.” (lk 198)

avaldatud mõtted