Aleksei Pehhov – Džanga varjudega (2012)

“Kes on Isand? Kes on Mõjuvõimas või Mängur? Misjaoks Isandale Vikerkaare sarv? Kas ka tema on Nimetamatu vaenlane? Miks mängib Isand meiega sihukese mõnuga nagu kass viga saanud hiirega? Kes on Saadik? Mida tähendab see kaose maailm, kuhu ma unenäos sattusin? Mis imelikud unenäod need on? Mida kujutavad endast kõik need majad? Ning veel tuhat ja üks küsimust, millele ma ei teadnud vastust.” (lk 158)

Jätkub siis võrdlemisi kergekaaluline fantasytriloogia, mille esimesest osast on mul võrdlemisi olematud mälestused, nagu ikka. Raamat jaguneb enamvähem kaheks – esimene 2/3 käib Rannengi linnas intriigitsemine, esinetakse ballil, madistatakse kõrtsides ja käiakse vargil. Teine pool ehk raamatu viimane kolmandik on siis ränd Zagraba laane poole, mille käigus tabab seltskonda mitu verist kokkupõrget ja osalisi harvendatakse päris asjalikult. Kui 2/3 mahub mõne päeva sisse (lk 228), siis viimane kolmandik kestab ligi kuu või nii. Võib vist öelda, et harvendamise tõttu jäävad rändureist alles need, kellele autor niiehknaa suuremat tähelepanu pöörab. Ahjaa, tekstis on kaks suuremat reetmist, aga neile saadakse enamvähem pihta (no vähemalt Garret saab teadlikuks). Pahareti narrimäng ning päkapiku ja härjapõlvlase omavaheline ärplemine muutub vaikselt tüütavaks, mingit teravat huumorit sellest just välja ei särtsu. Huvitav, et jälle ei ühtki jälge romantikast, mehed vaid kulgevad huku poole, üks mees läheb nö naistesse ja vaat siis mis tegelikult juhtub.

Varraku pooleliolevatest fantasytest on Brett senini edetabelit juhtimas, Pehhov jääb mõneti maha (Robillard ja Rothfuss jäid üldse pooleli?), aga samas meelelahutusena igati loetav.

“Bass urahtas, jättis vastase sinnapaika ja tormas noaga mulle kallale. Haldjas kargas tagant ligi, kõver mõõk viunatas ja eraldas mehel, kes kunagi oli mu sõber olnud, pea kehast.

Pea kukkus mudasse ja veeres eemale. Nooli täis pikitud keha vehkis allesjäänud käega meeleheitlikult siia-sinna, püüdes emba-kumba meist noaga tabada. Bass oli justkui ikka veel elus ja ohtlik.

Ell hüppas pea juurde ja lõi saapasäärest tõmmatud pistodaga kaks korda mustadesse silmadesse. Kostis munakoore pragunemise heli, silmad praksatasid katki, pea liigahtas viimast korda, veeres lompi ja jäi vagusi.” (lk 285)0

ulmekirjanduse baas
õhtuleht
kiiksu lugemisarhiiv