Aeg on siis jõudnud nii kaugele, et see on kaugel. Inimkond on igati kosmosesse levinud ja triivivad selle avastamise käigus aastasadu eri maailmade vahel, süvauni / külmutamine võimaldab hirmpika eluea jne jne. On tabatud signaal ühelt kummaliselt planeedilt nimega SisseVälja ja arvatakse, et sealt võib leida jälgi või kontakte teistsuguste mittehumanoidsete maailmaruumireisijatega, kelle tehnikat saaks enda jaoks kohandada (vaja ületada valgusekiirust, eksole). Juhtub juhuslik võidujooks, mille tulemusel saavad selle planeedi SisseVälja juures kokku kaks inimkonna haru, kes pole teadagi ammu suurt suhelnud – Kaubitsejad ja Tõusjad. Ja mis on planeedil? Ämblikute tsivilisatsioon (arahnofoobia põdejatel ei tasu hirmuda, on teised üsna inimesesarnase ühiskonna struktuuriga).
Inimestel tavapärane plaan – aretada ämblikke nii kaugele, et saaks nende majandust ja maavarandust enda heaks kasutada ning ühtlasi levitada sellist träni, mida ämblikud neilt muretsema peaks (et ikka retkest kasumit toota). Ja muidugi õngitseda uusi teadmisi ja nagu ikka see ammuste kosmosereisijate jälgede jaht. Ehk siis umbkaudselt kokku võttes – kohtuvad Kaubitsejate vaba turumajandus ja Tõusjate totalitaristlik diktatuur – justkui külma sõja aegne olukord või siis nagu kolmanda maailma riigi päästmine demokraatia rüppe, neil on midagi, mida vaba turumajandusega (või totalitaristlik) riik vajab ja seepärast kulub hädasti ära mahajäänud maa (planeedi) arengu tagantlükkamine soodsas suunas. Vabad valimised ja kütus!
Aga oleks see siis nii. Planeedil on oma elurütm – 40 aastat on seal ämblikel võimalik maapinnal elada ja ehitada ja sõdida, seejärel on planeet paarsada aastat kustunud (ämblikud veedavad selle aja sügavikes talveunes). Kõigele lisaks tungivad Tõusjad äraandlikult Kaubitsejate laevastiku kallale ja enamvähem võidavad neid – aga millise hinnaga! Tehnikat ja tööjõudu hävineb mis hullu. Selleks, et üldse sellest pärapõrgust eluga (ja varandusega) pääseda, peavad nüüd uued vaenlased taas kaastööd tegema hakkama. Ellujäänud Kaubitsejad vannuvad mõneti alla.
Ja avaneb Tõusjate eriline nurjatus – nad nakatavad lahingus võetud vange ajumädanikuga, et sellega vajalikud töötajad fokusseerida (mis on nende üldtuntud kodune praktika rahvastikuprobleemiga tegelemisel) – ehk siis muuta nad vaid oma erialale pühendunud ülitõhusateks inimmasinateks ehk nullipeadeks. Head ehk Kaubitsejad on... ehmunud, tülgastunud sellisest kaasinimeste ärakasutamisest. Ämblikel on omakorda geenius, kes tekitab planeedil pöörase tehnilise revolutsiooni, mille lõplikuks eesmärgiks on pääsemine paarisaja aastasest talveunest, lõpuks jõutakse niikaugele, et kasutatakse internetti, ähvardatakse üksteist tuumapommidega ja lennutatakse taevasse satelliite eri riikide poolt. Aga kord lahvatab leek, mis põlenud salaja (ehk siis üle neljakümne aasta, mil Tõusjad-Kaubitsejad valmistavad ämblikke ette nende tulusaks okupeerimiseks), niisiis toimub Tõusjate vastane möll jne.
See on nüüd väga lihtsustatud ülevaade romaanist, kõik pole nii must ja valge. Tuleb tunnistada autori fantaasiat selliste maailmade loomisel, kõik see tehniline vidin ja ajalugu, siin puuduvad sarnasused meie praeguse maailmaga (nojah, ämblikud jõuavad oma värkidega nö 21. sajandisse). Kohe üldse ei mäleta, milline seos on autori eelmise romaaniga (no peale sügava süvatuleviku muidugi). Ja vaat lk 169, millist imestust see lugemisel äratas.
Küljendaja on pingutanud, et teksti võimalikult vähestele lehekülgedel kokku suruda, ses suhtes on tõesti tihe 500 lk tellis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar