04 veebruar, 2012

Andrus Kivirähk – Häbi (Jalutuskäigu kaugusel, 2007)

Loll saab kirikuski peksa ehk siis 15 minutit meediakuulsust, mis keerab inimeste elu võimatult tuksi. Satuvad kokku kaks paadialust, kummalgi oma kurb lugu rääkida – vanem mees ei saanud miljonimängu saates esimesele küsimusele vastatud, et kus asub Eiffeli torn, ja noorem mees jäi purjuspäi urineerimisega telekaamerale vahele – ja peale seda hakati kumbagi halastamatult norima meedias ja tänaval, lasti töölt lahti ja silmnägu ei võinud üleüldse kusagil näidata, kohe kukuti pilkama. Rääkimata siis lähedaste lahtiütlemisest.

Elasid siis jõe kaldal silla all ja üks hetk ootas nõrkenuid näljasurm, sest nende ainus prügikast veeti minema (ja mujale ei julgenud nad minna, häbi oma lõusta ilmarahvale naeruks sööta). Kuni üks hetk tuli koer, vaatas silma ja hakkas neid oma piimaga toitma. Meestesse voolas ajapikku uus elu! Nad õppisid uuesti elama, jõest parte ja luiki toiduks murdma, piima niristaval koeralgi hää luid krõmpsutada. Lõpuks sai koeraema nende kasvatamisega lõpetatud, lakkus veel põhjalikult üle ja kadus nende elust. Mehed liikusid edasi inimliha kallale.

Nojah, vägagi kurb ja võigas ja vaga lugu häbist. Pole just Kivirähki säravaim novell, aga lugeda kõlbab vist.

Kommentaare ei ole: