Mälu pole teatavasti asi, mida on võimalik usaldada, nii avastasin üks hetk, et tegelikult olen raamatut varem lugenud, aga millal ja kus ja kuidas, mitte ei mäleta. Aga pole häda, raamat on tõesti vinge ja lööv, ehk kui Rushdie on sulle liialt raskepärane, siis Smith on meelelahutuslikum ja apokalüptilisuseta. Üleüldse (takkajärgi targutades), kui see tekst oleks kirjutatud sel aastakümnel (originaal ilmunud 2000) ja ikka kõikidest nendest radikaalidest, saanuks tekst vast üpriski süngem – siin lõppeb kõik aastatuhandevahetuse miskisuguse sõbraliku lillepeoga.
Sisukokkuvõtet on tsipa (väga raske) teha, sest erinevaid häid jutuliine on siin küllaga ja alljärgnev on ausalt öeldes üks tüütu sodipodi.
Algselt siis kaks meest, kes kohtuvad Teise maailmasõja briti väekoondises – Bangladeshist pärit Samad ja inglane Archie, kogemata lööb ullikeste vahel lõkkele igikestev sõprus. Aastaid hiljem, 70ndatel satuvad kumbki viimaks abieluranda ja seda verinoorte naistega – indialanna Alsana ja jamaikalanna Claraga. Pea üheaegselt siginevad lapsed – indialastel kaksikud Magid ja Millat, segapaaril plika Irie. Ja nii edasi ja nii edasi, väga lõbus rahvastepundar kõigi oma usuvõitluste ja kohaotsimistega. Ja millised peretülid Samadi ja Alsana vahel. Ja Irie igivana vanaema Hortensia oma jehoovausu ja maailmalõpuootusega. Katkirebitud kaksikud Millat ja Magid ning religioon ja teadus ja karisma. Kõrtsirahvas. Chalfenid ja multikulti. Jamaikalaste dialekti tõlkimine on vahva. Jessuke, kui palju nalla traagikas.
Kolm pere on ehk ka näide ajaloost ja traditsioonidest. Samad ja Alsana, kel on suuline ajalugu (Samadi kangelaslik vanavanaisa!) ja tugev idamaa kultuurirahva taust. Inglise-jamaika Archie-Clara, kel põhimõtteliselt puudub sügavam side minevikuga, on vaid emade traditsioon (nt lk 353). Inglise keskklassi Chalfenid, kel siis tugev kirjalik ajalugu.
See hädine kokkuvõte on masendavalt tühine, aga ausalt, värvikas ja mitmekesine raamat, romaan nagu muiste.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar