Indrek Hargla – Suudlevad vampiirid (2011)

Kiirustage, kodanikud unetud, siin raamatus on läbilõige Kultuurkapitali väärtustatud aasta autori mitmekülgsest ja värskemast loomest. Hargla loomingu võib jagada kolmeks – traditsiooniline ehk laiemale lugejaskonnale tundmatu (rohkem või vähem ulmelised või alternatiivajaloolised jms tekstid), nö kunstilisem ehk Loomingus avaldatu ning kommerts ehk French ja Melchior (no mitmel korral maininud, et French mulle maitsvaim ja Melchior jätab vast neutraalseks). Muidugi on neil kolmel vaalal rohkem ühist kui erinevat (Loomingus ilmunu võiks samahästi Täheajas olla või Frenchi sarja seotus Hargla traditsioonilisema loomega), vaid Melchiori tekstid on tõesti eraldiseisvad, hägusalt saaks ehk ühendada keskajateemaliste tekstidega, aga tõepoolest – need on kirjutatud erinevatelt alustelt. Ja siin raamatus need kolm tahku kõik olemas – klassikalisele Harglalugejale “Suudlevad vampiirid” ja “Jõgeva elavad surnud” (mis ongi selle raamatu õiged maiuspalad), ilukirjanduse lugejale 3 Loomingus ilmunud teksti (“Minu päevad Liinaga” on tõepoolest hea pala, teised kaks suurt ei liiguta), lugejamenuriks on siis 2 Melchiori lühilugu (eelkõige sarja fännidele, iseenesest pole just kõrgsaavutused – küllaltki vägivaldsed lühilood, mis ei arenenud eraldi romaanideks).

Paar lühilauset tekstideski. “Suudlevad vampiirid” hakkas mul vaikselt tekitama veremürgitust, viimasel ajal päris palju vampiirikaid lugenud ja natuke liig juba aplast kaenlaimemisest. Aga eelkõige rõõm, et Hargla kirjutab praegu muudki kui Tallinna mõrvamisest. Romaan võinuks eraldi ilmuda “Sündmuste horisondis” (kus on olemas Andra vastav teos), eesti autorite esindatus kipub seal nadiks jääma. Et siis, vampiirid otsivad Esimest Vampiiri, vampiirislayerid otsivad vampiire ja on veel üks seltskond, kes otsivad... Ajaloolised ekskursioonid maailma ajalukku, kuulsad ja kummalised vampiirinduse kastmes. Nagu ikka Hargla uusaja lugudes, õilmitseb tekstis evolutsioonivastane ja antidemokraatlik meeleolu. Korra viidatakse Simmonsile, nii võiks Annabeli pidada kodukootud Veristajaks seal Guayanas.

Liinast siis kaks lugu, millest teine vaatab esmalugu kannatava naise vaatepunktist, ja noh, teise loo puänt on päris lõbus, ühe lause snaiprilask, millegipärast ajas naerma (sellele leiab viite järgmises tekstiski). Rainari võlutud olemine on võluvalt kirjutatud, eksole, milline segadus seda lugeda.

“Jõgeva elavad surnud” annab taas positiivselt märku Hargla võimalikest hingetormidest (või grafomaaniast) selle Melchiori traditsioonilisuse paine all, seekord siis... zombilugu (kas autor on üldse varem kirjutanud zombidest või vampiiridest?); ülemeelik lõbus tekstike, kerge paroodia ehk, teadagi kellest. Ühtlasi kaardistab see Eesti hetke ulmeskenet, vist 3 tegelast tunneks Nõukodast ära. Aga jah, ega siis ainult ülemeelikut nalja saa, lõpp läheb apokalüptiliseks. Lugu siis sellest, kuidas vesiaeroobikat harrastav kena figuuriga ajakirjanikuneiu läheb kajastama (täpsemini: dokfilmi salvestama) kohaliku zombifilmi tegemisest Jõgevamaa kandis, noh, seal möllab kõiksugu joomane suvemelu jne jne, kuni korraga... ohhoo, tõelised zombid! Justkui filmiskriptis! Ja lõpplahendus, siuke katastroof, rsk.

Kaanekujundus on halb, nagu ka Tänavi valiku puhul. Ei saa aru, mida kirjastus oma kaanekujundustega saavutada püüab.

“Ta võis vahest istuda poole ööni, suitseda, juua teed rummiga ja piinelda mingi paari dialoogilause kallal, ilma et ta ridagi kirjutaks. Kirjanik piinleb, rääkis ta ise, kirjanik peab kogu aeg piinlema. Mitte sellepärast, et ta peaks kogu aeg kirjutama, aga ta peab teadma kogu aeg, et tal on, millest kirjutada. Et tal on liiga palju mõtteid ja liiga vähe sõnu. Et kui sa oled valinud elukutselise kirjaniku tee, siis oled sa sellel teel üksi. Sa veedad hiiglama palju aega üksinduses ja sa piinled kogu aeg, et kas see aeg pole mitte kasutult kulutatud. Mõnikord pead sa ennast tundma maailma suurima egoistina, aga muidu ei suuda sa oma tegelaste sisse elada. Sa pead täiesti hülgama iseenda, sest endast kirjutamine on kirjanduse surm. Sa oled kanal, sa oled meedium, sa vahendad lugusid, sa valid sõnad, sa valid lauserütmi,sa kuulad lugusid ja jutustad need edasi, sa kirjutad ainult sellest, mis on selles loos oluline, ja ei sõnagi rohkem. Aga kui sa hakkad endast kirjutama, siis oled sa kirjanikuna kasutu, sa ei ole meedium, sa muutud ideoloogiks, sa lood iseenda religiooni, enesekummardamise, enesekultuse ja sa ei ole enam vaba. Sa ei kuule enam lugusid. Sa oled kirjanikuna surnud.” (“Tema päevad Liinaga”, lk 361)

ulmekirjanduse baas

sehkendamine
reaktor
raamatukoi lugemislood