Selline on siis luulekogu, mis vajas tervelt 3 toimetajat, autor ei oska nagu üldse oma loomingut käidelda? Esmapilgul siuke hormooniluule, ikka kliitorid ja rinnad ja onaneerimine ja unelmad vägivallast ja kuulsusest ja muu nooruslik lõbusus. Popluule! (Teavitab tagakaane reklaamtekst.) Elagu epateerimine, põnev kui Traat kirjutaks vahelduseks sellist värssi. Eks mind ikka aegajalt hämmastab luuletajate soov emotsioone avalikuks teha, see on nagu ärasõnumine või ülbus. Mõneti üllatavalt kannatab Kera vahel mõttelahtisuse käes ja kirjutab päris ulatuslikke värsse (“neiule keda ma iga päev...” on päris hea). Ja seda kõike nimetatakse siis 21. sajandi popluuleks, sest autor viitab tekstides popkultuuri ikoonidele (ja kui keegi kunagi arusaadavalt seletaks, miks Radiohead eriline on, saaks ehk targemaks).
Eelnevast viginast hoolimata tuleb tunnistada, et loetav autor.
lugemissoovitus
sirp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar