Jätkub siis keskealiste kujutelm kuumast netisuhtest. Seekord siis noored suisa kohtuvad. Mitu korda. Ja Leo püüab Pamiga abielluda. Ja Emmi saab korraga teada, mis tegelikult eelmises raamatus Leo ja Bernhardi vahel juhtus. Ja jälle solvumised ja pausid ja siirused ja tundepursked. Meilide vahendusel. Kuidas lugu seekord lõppeb või edasi läheb? Kas a, b, c või d? No olgu see üllatuseks.
Väga lõbus raamat, täiega naistekas, soovitav ehk lugeda mõlemaid osasid järjest – saab kõiksugu retsepte armukatastroofideks. Lugemine paneb vist küll enda tundeelu parajalt kiviaegsena nägema – kõik see “meie puutepunkt” ja kirglikkus jms, ohjaa, väega kaunis. Autor võinuks üllatada Emmi välimusega – et suur, blond ja büstiga (lk 18), aga ei, selline tavaline kultuurne maitsekas naine.
Nojah, meelelahutust paariks tunniks, tõesti laadna ja lõbustav lugemine. Moodne aeg.
“See küll rõõmustab mind, kuid oleks kahjuks risti vastupidine tunne minu omale. Sind näha – okei. Sind “veel kord” näha, veel viimast korda – persse! Leo, poolteist aastat juba näeme teineteist “võib-olla veel viimast korda”. Poolteist aastat jätame teineteisega hüvasti. Näib, nagu oleksime tuttavaks saanud nimelt selleks, et teineteisega hüvasti jätta. Leo, ma ei taha enam. Mul on hüvastijätu-küllastumus, hüvastijätu-tülpimus, hüvastijätu-kahjustus. Palun, ole lihtsalt ära. Saada mulle oma süsteemihaldur, tema peale saab vähemasti kindel olla – vastab alati täpselt kümne sekundi pärast, et mind oma tagasihoidlikul moel tervitada. Aga sina lõpeta see pidev hüvastijätmine minuga. Ja ära jäta mulle veel seda häbistavat tunnet, nagu ei oskaks sa kujutleda midagi ilusamat kui mind “veel viimast korda” näha.” (lk 116)
sehkendamine
tõnise lugemispäevik
raamatukoi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar