Laula lahke Liiwia.
Laula lahke Liiwia,
Wanaisa warikus,
Ela, hella Eestia,
Targa Taara tammikus!
Liigu, lõbus Liiwia,
Uku õnneõue pääl,
Mängi ilus Eestia,
Wanamuise muru pääl!
Ikka heldelt Eesti ra'al,
Rõõmulaulud kõlagu,
Wabalt Wanaisamaal,
Eestirahwas elagu!
(lk 18)
Peterson pole luuletaja, kes oskab luuletada. On kenasid tundelahvanguid isamaast, aga midagi kisub ikka viltu, ja seetõttu on raske midagi tsiteerimiseks valida – ka oma halbuses vajub ta mingi hetk mõttetuks, eimidagiütlevaks. Ja no muidugi lobapidamatus. Ja no muidugi isamaaline morbiidsus koos kerge tsaarivõimu soustiga. Aga seda siin ei tsiteeri, vaid kergekaalulist lõbuluulet.
Mesilane.
Õitswas aias, puude wilus,
Hingas hella neiu ilus.
Mesilane – luulele.
Lendas neiu uulele;
Mekkis mett ehk maitses muud,
Kiitis kenat neiu suud.
Lendas pea peiu pääle,
Nõelas teda palge pääle.
Pilkas peidu meelega,
Oma kibeda keelega:
“Paras sull'! Sa rumal peiu,
Eks sa näe, kus nägus neiu,
Miks sa mett ei meki säält,
Rohkelt roosi uulde päält?
See sull tarwis, tainapea,
Parem piigat meeles pea!”
1860 (lk 44)
Kungla piigad.
Kungla piigad, kullakarwal,
Joowastawalt jumekad,
Lilled Eesti hella kõrwal,
Tuhkrud, tuhmid, tumekad.
Neiud kallimad kui kuld,
Sütitawad luuletuld,
Meeste rinnus loidama,
Weikest wenda aitama.
Neiu sinisilme sära,
Wõidad igat waenlast ära,
Elu oleks wilets, wilu,
Kui meil puuduks neiu ilu.
Nende püha puhtus, kainus,
Usklik meel ja usinus,
Wähendawad eluwaewa,
Tallutawad tarka taewa.
See ei ole luitun'd luule,
Ega lahja laste laule.
Auu sulle, sugu õde,
See on selge püha tõde!
Woorus kallim on kui kuld,
Kõik muu tema wastu muld.
1869 (lk 67)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar