Üpris halemeelne lugu ühest maakolkas
elavast vanamehest, kes ootab, et talle pension määrataks. Tegemist
endise mässulisest koloneliga ja temasugustele justkui lubatud on
(valimistel ikka lubatakse mitmesugust), aga aastakümnete jooksul
pole siiski midagi tehtud (ja pole selge, kas palgatud advokaatki on
tema heaks sõrme liigutanud). Vanamees käib iga nädal sadamas
vaatamas, kuidas laev toob postikoti kohale, kõnnib seejärel koti
järel postkontorisse ja nagu ikka, ei midagi (eks postiametnik
nendigi tüdinult seda, mis pealkirjas kirjas).
Vanamees loodab ja loodab, ta vanamoor
aga enam nii kindel ei ole... ja rahatult on teadagi raske elada.
Kurbust lisab seegi, et nende poeg on hiljuti maha lastud (kuna ta
oli võimuvastane?), ja pojast on maha jäänud võitluskukk, mille
abil vanamees loodab mõne kuu pärast peetavatel kukevõitlustel
raha teenida. Aga... ka kukk vajab toitmist, samas kui vanapaaril on
enda jaokski raske midagi hamba alla leida. Vanamoor ärgitab
vanameest võitluskukke või kasvõi seinakella maha müüma, aga
vanamees on selline... saamatu, ja ei saa sellega hakkama. Ja
muidugi, ega siis külarahvas tohi teada, et neil näpud nii põhjas.
Soomekeelse tõlke läbi tundub tekstki
sellise põhjamaise ugrimugri fiilinguga (muidugi küll Kolumbia
oludes). On selline uimerdamine, mõned südamlikud hetked või siis
nõrgemate kaaslaste ärakasutamine, on inimesed oma heade ja
veadega, väliselt igati sõbralikud, aga tegelikult? Või noh,
saatuse hooleks jäetud vanakeste elu ongi selline universiaalne
hädaorg? Eks muidugi selle teksti kohta kirjutatakse, et tegemist
ühiskonnakriitika jms, aga eks see ole niigi selge, mis sellest ikka
jahuda. (Või noh, miks üldse loetust jahuda?)
Ei saa öelda, et tegemist on
jalustrabava tekstiga, samas eks see hädaorulik venimine oligi
autorile eesmärgiks (tõepoolest, praktiliselt võttes võinuks
selle 90 leheküljelise teksti hoopis kümne leheküljega lahendada).
Kõik need väheldased detailid, mis kirjeldavad sealse miniühiskonna
sohu vajumist. Või midagi sellist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar