Romaan on nii kirjutatud, et seda
Marchi eluteed võikski lõputult käiata – pole finaali, tuuled
raputavad Marchi ikka siia ja sinna ning oodatud rahumaa libiseb üha
eest. Tekst on omal moel Kerouaci laadis road movie, aga palju
ilukirjanduslikum (kõik need viited pühakirjadele jne) ja sisult
mastaapsem. Lapsepõlvest keskea lähistele, Chicagost Mehhiko kaudu
Euroopasse, juudi kogukonnast internatsionaalsusse.
Tegemist on ehk niisamuti
kelmiromaaniga – peategelasele lihtsalt avanevad mitmed võimalused,
mis õnnestumise korral aitaksid vee peal püsida; kõik need Suure
Depressiooni aegsed jamad ja raskused jne. Ning naised ja
südamemurdumised, Bellow naistegelased pole mingid
interjöörikaunistused, Mimi ja Thea ja Stella... kõvast puust
jändrikud oma veidrustega. Tundub, et autor kasutas kirjutamisel
mitut stiili, igatahes see Theaga kohtumine tõi Marchi
sisearutlustesse nagu kerge hullumeelsuse sisse – või noh,
autoripoolne vabam väljendumine?
Igal juhul, mastaapne romaan nn väikse
inimese rabelemisest pinnal püsimiseks ja oma koha otsimiseks selles
kindlusetus maailmas. Ja kui petlikud on fassaadid.
“Ta nägi välja, nagu oleks ta šerifi juurest seaduserikkujate poolele üle jooksnud või keegi, kes on kassitoidu asemel inimliha sööma hakanud. Tundus, nagu võiks ta lähedalt lehata nagu joodik, kuid ilmselt oli ta nägu seda karva siiski raevu, mitte joodud viski mõjul.” (lk 430)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar