Klages on selline... enamvähem loetav autor. Lood on nii...
enamvähem, pole midagi hullu, keerukat ega tüütut. No ja ka mitte säravat.
Paistab, et Strahanile on Klages oluline autor, nii võib teda leida väga
mitmest Strahani koostatud antoloogiast ja kogumikust. Käesolev lugu on aga
selline... mis on ikka parajalt mööda minu jaoks (samas kui eelmine kogemus
Klagesiga oli keskmisest positiivsem). Kuigi poeetiline jne, siis jääb mulle
arusaamatuks, et milleks küll valiti aasta parimate kogumikku. No et poeetiline
ja segatud antiikmütoloogiaga... aga jah.
Lugu siis sellest, kuidas keskealine naine naaseb peale isa
surma sünnikodusse, et siinsest kinnisvarast vabaneda. Mälestused jne,
muuhulgas tammest, kuhu ta lapsena omale puu otsa onni ehitas ja seal igati
õnnelik või maailma eest varjus oli. Nüüd on aga see puu enamvähem kuivanud,
üleüldse on sünnikodu päris lage ja kõle. Korraga aga... hakkab muusika mängima
ja õue peal tantsib roheliste riiete ja roheliste silmadega naine, kes peale
seda akti ujub loo kangelannale külje alla, tutvustades end kodutu poetessina.
Paljastan saladuse, mis muidu selgub loo lõpus – tegemist on drüaadiga, seotud
selle sureva tammega. Naised saavad lähedaseks ning on igati intiimsed. Kuid
siis algab sügis... ja puu kaotab oma viimaseid lehti. Draama-draama.
Mitte et oleksin puukallistajate vastane või loodusvihkaja...
aga vähe lillelapselik lugu tänapäevases soustis. Esimesel lugemisel ei saanud
dramaatikast suurt midagi aru, teine lugemine andis tekstist vähe asjalikuma ja
arukama mulje... aga ikkagi ei saanud loo pateetikaga sinasõbraks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar