24 oktoober, 2016

Elo Vee - Võlavalgel (1995)


Loomingu Raamatukogus on ilmunud Viidingu proosakogu, mida peaks lugema (tehtud), seepärast siis selline… väike reklaamiv postitus. Ma polegi autori varasemat luulet lugenud, on teine päris harjumatult… poeetiline, kõrgkirjanduslik, meeleline. Loome, mis eeldab tõsisemat lähenemist - mida aga mina ei paku siin mingilgi viisil.


Tema / Keeldumine

Olles harjunud vaatama vanas
väärtuses valu kui mistahes kulda,
närbuvus iga hiilguse ligi. Ja iga
elu on ilus. Kuid anduda iga ei luba.
Ta ülendab tõesed sõnad, ja võtab võõradki
kanda. Temal on Elava embus ja viga
kive leotada luuleks. Temal on silme taga
süü, et ta ligi ei tulda. Tema on põhjus
ja pääs, ta seistes saab teise lõhna.
Keeldumist sinule anda - ka sina sündisid siia -
ta valdab.
(lk 87)


Psühhotroonika kongress

Tähelepanu
peaks hakkama pöörama juba maast madalast
on märkimisväärne et kui uskuda headusesse
jäävad hotellid ikkagi püsti laevad ei kaevu
šveitserid ei kaota töökohti eelkõige mehed
ärge ironiseerige saate karistada karistada
(lk 117)


Järellained

nii nõrka nii jõuetut tühjust
ei ole veel kunagi olnud ei ole ma
suutnud jätta ümberjutustamata
mitte eales varem ei ole olnud mu
mitteriimilisus nii riimuv
ja ometi - luulene kuule
mis minuga on millest ma lahti
tulises templis tahan tagasi viljaks
puutusin ülahuulega vastu salamandrit
võidsin end tüdimuses ju on siis
minuga ühel pool olen ehk öelnud kõik
et alata pärast Proloogi
(lk 128)


Reede

Kella neljast kella viieni sain
gestalti, jalutasin läbi linna, kuidagi
süüdlase tunne oli. Imelik küll, ega
psühhiaatria püsiks kui saabuks rahuaeg,
Keeldude Olematuse Ajajärk. Võrdlemisi
troostitu reaalsus; kas tohib ikka märkida,
et mind häirisid silmadega õgivad inimesed,
või ei kõlba, et oma isikliku vaimse rahulduse
olin juba eelnevalt saanud, seepärast tundus ka
diskrimineeriv õgimisakt kuidagi leebem,
andeksantavam.
(lk 172)

Kommentaare ei ole: