21 oktoober, 2016

Jaan Kaplinski – Uute kivide kasvamine (1977)



Ülelugemine, seekord kaks teist luuletust. Esimene luuletus on selline, milline võiks… proosa olla (küllap on süü selles, et hetkel loen juba pikemat aega Filimonovi tihedat romaani, mis ei anna kuidagi hingetõmbepausi). Aga jah, mullane ja pime on see meeleolu, tagasi juurte juurde.


pimeduse
avanev
langevari
laskumas
kõrgelt
tuppa
su silmade
sügavusse

Väikeste karvaste
hobuste
ärkavate
koopakarude juurde
kes
astuvad
eelajaloost
alla
su silmade
koopaisse
suured
tokerjad
liigutama seintele
tahm
pudenema
rasvalampi
tagasi

naine
laste ema
kallis
tulekiviga
rasvase patsiga

rõõmsad
sulaveed
liustike mõõdetud
kivimaa
drüüaste

moonidega
karvaste
loomakarjade
jälgedega

üle elu
üle koobaste
üle une
aja
ja maa
(lk 67-68)


***

Nüüd ilutseme neiukesed noored
nüüd marjatseme rõõmsad oleme
meil iluaega paremat ei tule
ei nalja teha põlve paremat
nüüd eheteski ilu ilub kaasa
on rõivais rõõm ja nali narmastes
ees jookseb ilu kõrval kõnnib rõõm
kui musta mulla alla pannakse
meid kirstu valgelaualise sisse
ei ole hauas õlut marju kaasas meil
kurb liiv on hauas kirstus kibe vits
seal ootab mardik liigutades suud
ja vaglad ligi tulles ütlevad
näe meile juba toidust tuuakse
näe mehed lihakarpi kannavad
pea taga jalad ees käed rinnal risti
(lk 87)

Kommentaare ei ole: