Ülelugemine, seekord kaks teist luuletust. Esimene luuletus
on selline, milline võiks… proosa olla (küllap on süü selles, et hetkel loen
juba pikemat aega Filimonovi tihedat romaani, mis ei anna kuidagi
hingetõmbepausi). Aga jah, mullane ja pime on see meeleolu, tagasi juurte
juurde.
avanevlangevarilaskumaskõrgelttuppasu silmadesügavusseVäikeste karvastehobusteärkavatekoopakarude juurdekesastuvadeelajaloostallasu silmadekoopaissesuuredtokerjadliigutama seinteletahmpudenemarasvalampitagasinainelaste emakallistulekivigarasvase patsigarõõmsadsulaveedliustike mõõdetudkivimaadrüüastemoonidegakarvasteloomakarjadejälgedegaüle eluüle koobasteüle uneajaja maa(lk 67-68)
***Nüüd ilutseme neiukesed noorednüüd marjatseme rõõmsad olememeil iluaega paremat ei tuleei nalja teha põlve parematnüüd eheteski ilu ilub kaasaon rõivais rõõm ja nali narmastesees jookseb ilu kõrval kõnnib rõõmkui musta mulla alla pannaksemeid kirstu valgelaualise sisseei ole hauas õlut marju kaasas meilkurb liiv on hauas kirstus kibe vitsseal ootab mardik liigutades suudja vaglad ligi tulles ütlevadnäe meile juba toidust tuuaksenäe mehed lihakarpi kannavadpea taga jalad ees käed rinnal risti(lk 87)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar