03 oktoober, 2016

Maniakkide Tänav, J.J. Metsavana – Kui rumalad surid. Saladuslik Tsaar 4 (2016)



Saladusliku Tsaari maailm on nüüd valmis saanud. Kõik kangelased, kes tuttavad juba lühilugude kogumikest, on paika pandud; edasi saaks liikuda vaid rajaniemilikku virtuaalmaailma, kus kõiksugu digitaliseerinud omavahel müdistavad ja krigisevad (või siis näiteks heita valgust sellele, mis õieti juhtus eestlaste ekspeditsiooniga, mis läks Pluutot anastama – paar vihjet selle dramaatilisest käekäigust on siin romaanis olemas).

Selline ühismaailm, mis on jagunenud nelja raamatusse, on eesti kirjandusloos kahtlemata erandlik ja esileküündiv nähts – minu arusaamist mööda pole lihtsalt midagi nii mastaapset eesti kirjanduses varem loodud, ainuüksi see peab tagama omaette koha eesti kirjandusloos. Muidugi, iseasi, kui paljud kirjandusloolased sellist üpris nihilistlikku teaduslikku fantastikat loevad – kuigi ühismaailma läbiv teema on vägagi rahvuskirjanduse kaanonis ehk siis eestlust kui sellist järele katsuv. Kuid tõesti, kui paljusid see võib panna nina kirtsutama, et Andrese ja Pearu asemel on siin (eelkõige kahes romaanis) tegemist vägagi muteerunud (või digitaliseerunud) maarahva sugu jätkajatega – ja et nö eestlastest kangelased teevad tegusid, mis on kalevipojalikult destruktiivsed.

Igaks juhuks märgin ära kolm eelmist raamatut:
Saladuslik tsaar“ (2012)
Duumioru lood“ (2015)

Siin romaanis on kolm jõujoont, mis rohkem või vähem on esil nendes madinates, mis Maal või Ippoliti ümbruskonnas toimuvad: e-eestlased, kuulased ja Toonilt pärit võõrrass. Peasüüdlaseks võib pidada võõrrassi, kelle/mille teod on enamvähem hävitanud Maa ja mille viirused on vangistanud kuulaste Kultuuri. Maa on muteerunud ja Kultuur on mürgitatud. Mõlemad näevad võimaliku lahendusena tegutsemist Maa võõrrassivabadel aladel (e-eestlastel on küll kaugeleulatuvad plaanid kosmosse minekuks; ikka tõeliselt, mitte nagu kuulaste poolpidused projektid)… aga Kultuuri ülemvõimu (india kindralid!) puhul tähendaks see mutanteestlaste olulisuse, noh, hävinemist. Ja nagu kuulastele selgub, pole e-eestlased üldsegi papist mutandid… (Laisk sõda, eksole).

Kuid nende suurjõudude vahel sebivad sellised sentimentaalsed etturid nagu Õnnepäev oma malevaga ja Must Vassili oma družiinaga. Nagu romaanis selgub, on nende püstitatud eesmärgid… sutike mööda, verevalamine pole kasulik, noh, eelkõige ühele suurjõule (samas Tooni võõrrassile võiks sobida igasugused lahendused, nende levitatud viirustega ei saa hakkama ei kuulased ega e-eestlased).

Kuigi autorite puhul võiks eeldada igasugu splätterit ja trashi ja campi, on see ühismaailm tegelikult õige sünge loomuga – lood, mis algavad seikluslikult ja koguni lustakalt, leiavad lõpplahenduse tavaliselt vägagi tumedates toonides. Nii ka siin romaanis… no kasvõi tegelastega toimub tapatalg. Või romaani lõpplahendus… mida mittetranshumaanse olendina ei oska õieti positiivseks pidada (mis samas eksole ei tähenda negatiivset lahendust).

Igal juhul, väga kõva vägitükk Tänavilt ja Metsavanalt ning jutukogudesse kaasatud teistelt autoritelt.

Kommentaare ei ole: