Saladusliku Tsaari maailm on nüüd valmis saanud. Kõik
kangelased, kes tuttavad juba lühilugude kogumikest, on paika pandud; edasi
saaks liikuda vaid rajaniemilikku virtuaalmaailma, kus kõiksugu
digitaliseerinud omavahel müdistavad ja krigisevad (või siis näiteks heita
valgust sellele, mis õieti juhtus eestlaste ekspeditsiooniga, mis läks Pluutot
anastama – paar vihjet selle dramaatilisest käekäigust on siin romaanis
olemas).
Selline ühismaailm, mis on jagunenud nelja raamatusse, on
eesti kirjandusloos kahtlemata erandlik ja esileküündiv nähts – minu arusaamist
mööda pole lihtsalt midagi nii mastaapset eesti kirjanduses varem loodud,
ainuüksi see peab tagama omaette koha eesti kirjandusloos. Muidugi, iseasi, kui
paljud kirjandusloolased sellist üpris nihilistlikku teaduslikku fantastikat
loevad – kuigi ühismaailma läbiv teema on vägagi rahvuskirjanduse kaanonis ehk
siis eestlust kui sellist järele katsuv. Kuid tõesti, kui paljusid see võib
panna nina kirtsutama, et Andrese ja Pearu asemel on siin (eelkõige kahes
romaanis) tegemist vägagi muteerunud (või digitaliseerunud) maarahva sugu
jätkajatega – ja et nö eestlastest kangelased teevad tegusid, mis on kalevipojalikult
destruktiivsed.
Igaks juhuks märgin ära kolm eelmist raamatut:
„Saladuslik tsaar“ (2012)
„Duumioru lood“ (2015)
„Kettmõõgaga mõõdetud maa“ (2015)
Siin romaanis on kolm jõujoont, mis rohkem või vähem on esil
nendes madinates, mis Maal või Ippoliti ümbruskonnas toimuvad: e-eestlased,
kuulased ja Toonilt pärit võõrrass. Peasüüdlaseks võib pidada võõrrassi,
kelle/mille teod on enamvähem hävitanud Maa ja mille viirused on vangistanud
kuulaste Kultuuri. Maa on muteerunud ja Kultuur on mürgitatud. Mõlemad näevad
võimaliku lahendusena tegutsemist Maa võõrrassivabadel aladel (e-eestlastel on
küll kaugeleulatuvad plaanid kosmosse minekuks; ikka tõeliselt, mitte nagu
kuulaste poolpidused projektid)… aga Kultuuri ülemvõimu (india kindralid!)
puhul tähendaks see mutanteestlaste olulisuse, noh, hävinemist. Ja nagu
kuulastele selgub, pole e-eestlased üldsegi papist mutandid… (Laisk sõda,
eksole).
Kuid nende suurjõudude vahel sebivad sellised sentimentaalsed
etturid nagu Õnnepäev oma malevaga ja Must Vassili oma družiinaga. Nagu
romaanis selgub, on nende püstitatud eesmärgid… sutike mööda, verevalamine pole
kasulik, noh, eelkõige ühele suurjõule (samas Tooni võõrrassile võiks sobida
igasugused lahendused, nende levitatud viirustega ei saa hakkama ei kuulased
ega e-eestlased).
Kuigi autorite puhul võiks eeldada igasugu splätterit ja
trashi ja campi, on see ühismaailm tegelikult õige sünge loomuga – lood, mis
algavad seikluslikult ja koguni lustakalt, leiavad lõpplahenduse tavaliselt
vägagi tumedates toonides. Nii ka siin romaanis… no kasvõi tegelastega toimub
tapatalg. Või romaani lõpplahendus… mida mittetranshumaanse olendina ei oska
õieti positiivseks pidada (mis samas eksole ei tähenda negatiivset lahendust).
Igal juhul, väga kõva vägitükk Tänavilt ja Metsavanalt ning
jutukogudesse kaasatud teistelt autoritelt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar