Järjekordne töötlus Peeter Paani ainetel, seekord mitte küll
nii morbiidne kui McGuire'i „Operation Arcanas“ ilmunud lugu. Aega on kõvasti
kulunud, laste unistused on muutunud ning Peeter Paan on leidnud kasutust...
Briti krooni salaluure teenistuses. Muidugi, Paan keeldub täiskasvanuks
saamast, seega see spioonivärk on tema jaoks rohkem või vähem haarav mäng...
mis tekitab õige ebameeldivaid hetki kuningannale ja salaluure tegelastele.
Kuid et Paan on niivõrd eriline koos oma pisikeste lendavate ninjahaldjatega,
tuleb talle paljugi andestada. Enamgi veel – et Paan tahab endale ema, siis
laseb kuninganna talle... röövida emme – ehk kunagise Paani kaaslanna Wendy
tütretütretütre. Kes pole mingil moel vaimustatud sellest, et ta korraga kotti
peidetuna Neverlandi toimetatakse. Neverland, see õuduste maa, mille eest on
perepärimus teda kõvasti hoiatanud. Neiu avastab, et raamatus kirjeldatud
imemaa on õige muutunud, see pole enam mingi paradiis, vaid õige kõle paik –
kuid Peeter Paan on ühtmoodi süüdimatult käituv poiss. Neiu püüab leida viisi,
kuidas tagasi Londoni saada – selleks tuleb aga minna Paaniga Tema Majesteedi
salajasele missioonile – püüdma kinni Paani üht endist kaaslannat, kes plaanib
maailmavalitsejaks saada.
Ühesõnaga, esmapilgul üsna lapsik tekst, samas mõnusalt
vaimukas ja traditsioone lõhkuv. Salateenistus, mis krooni kaitsmisel vahendeid
ei vali, süüdimatult destruktiivne Paan, kel on raske mõista, miks lastel on teistsugused
unistused, mistõttu tema heaolu on kokku kuivanud. Muidugi pole ma „Peeter
Paani“ lugenud, seega mitmedki seosed tuleb ehku peale arvata, aga ometi on
kogetav üsna süüdimatult lõbus (muidugi koos kurbusevarjundiga – miks see
Neverland oma allesjäänud asukatega on muutunud võrdlemise masendavaks
kandiks). Igal juhul, meeldiv üllatus, et sedavõrd tore lugu kätte sattus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar