Kui Raud ja Ilves rõhusid eelkõige groteskile, siis Piirvele
on siin omane rääkida olulisest poeetiliselt. Nii saab pildi tänapäeva
pintsaklipslase elust ja olemusest läbi poeetiliste väljendite; teksti muudab
veelgi traagilisemaks takkajärgi teadmine, et minajutustaja mõrvatakse (niiet
kuskil on taevas ja põrgu, kui surmajärgselt on võimalik jutustada?). Sest
minajutustaja pole enam tõeline ise, inimene; ta on ühiskonna toode. Väheke
tahaks paralleeli tõmmata eelmises Loomingus ilmunud Kuubi looga, aga ehk
oleks see liialt meelevaldne. Ühesõnaga, Piirve pakub lisaks dramaatilisele
loole nukraid kujundlikke lõikeid sellest tänapäeva elust, mis nii
järeleandmatult inimloomust tümitab.„Ma tundsin, et olin oma identiteeti hakanud kuduma hoopiski valest kohast. Sest mina ei ole ju Exceli tabel! Mu elu ei ole suurkliendiga rääkimine, tema ärarääkimine. Mu elu ei ole koosolekulaua taga kilavi silmi ideede hõikumine. See ei ole mina. Aga ometi oli see saanud minu minaks. Nii elasingi rajast mööda, kuigi oma identiteeti kudusin kõikidele nii tuttavlikust algpunktist. Nii elasingi, silmad maas. Vaatamata ringi enda ümber. Ilm oli minu jaoks anonüümne, tundetu, üheülbaline. Ma rabasin millegi nimel, mis ei olnud üldse minu. See ei olnud ju mingi revolutsioon! Jube – ma ei olnudki revolutsionäär! Olin hoopis edukas. Mu lapsed kasvavad üksinda edukaiks, vaadates arusaamatult mu külmadesse silmadesse. Tundes oma ema töntsi pilku, mis tegelikult välmib mingit Exceli tabelit. Kasvavad nii, et maitsed, tekstuurid, helid, sõnad, rütmid, varjundid on üheülbalised, amööbjad, kokkuvalguvad. Need ei ole kuigi olulised. Sest kui on helid, tekstuurid ja puurivad silmad, siis see ei ole justkui see. Ma sain sellest aru liiga hilja, sest mõrtsukas oli juba teel.“ (lk 1273)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar