Blasim on muuhulgas ühe iraagi
ulmekirjanduse antoloogia koostaja, kõikidest edusammudest hoolimata on see
senini paari aasta jooksul lõpetamata – eks võiks viimaks otsad kokku tõmmata.
Igal juhul avastasin meeldiva üllatusega äsja ilmunud tõlkeloo.
Tekst on Iraagi lähiajaloost,
jõudes 1980. aastate oludest (Iraani-Iraagi sõda) 2003. aasta okupatsioonini.
Need kaks aastakümmet pole just meelakkumine olnud, seega pole imestada, et
tegemist on õige sünge alatooniga tekstiga – taamal on ikka julgeolek ja
vägivald, esiplaanil ühe pere üsna traagiline ajalugu.
Blasim jutustab seda lugu loos
võttega, mis tekitab päris hea pettekujutelma – ikka ootad, et millal siis
peategelase enda lugu tuleb? Aga autor laseb tekstil joosta … proponsioonitult.
Tulemuseks pole panoraamne, vaid sümboolne kujund lähimineviku ja tänapäeva Iraagi
vaevadest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar