Autor on võtnud ette
päevapoliitilise teema, käsitledes tulevast maailmakorda – Euroopa Liit on
kindlustanud end sisserände eest nö müüride taha (lükates sellega ka Kreeka
küljest ära); erinevate konfliktide ja kriiside tõttu on Aafrika ja Araabia
riigid enamvähem lagunenud. Ja noh, postkolonialismi taak ei unune kergelt,
seega on mitteeurooplastel paratamatult okas kurgus, et neilt on lõigatud
võimalus paremale elule.
Lugu siis kirjeldabki seda,
kuidas üht somaallasest noormeest smugeldatakse üle mere Euroopasse (sest
teadagi, kus on müür, seal on ka augud). Reis võtab aega üle nädala, sest tuleb
jääda nähtamatuks kõiksugu radarite, valvedroonide ja -laevade eest; tuleb
kindlustada noormehe märkamatu sisenemine (sest muidu kõik sisenejad
kiibistatakse, mistõttu võimalik neid jälgida) – siin on tal üks eriline
ülesanne ühe väga erilise tehikavidinaga, mille põhjakorealased olevat aretanud
mingist Maale langenud tulnukatehnoloogiast.
Tekst kui selline on eelkõige
huvitav lähituleviku kujutluse pärast – milline see võiks olla, kui praegused
kriisid veelgi hullemaks keeraksid (kuivõrd pole just oodata, et Lähis-Ida või
Aafrika kõrbestumine peatuks). Huvitav, et tekstis ei mainita Iisraeli ega
Venemaad, küll on aga oluline roll Põhja-Koreal, mis on oma äärmustes veelgi
edasi kapseldunud. Loo finaal … natuke jääb arusaamatuks, millele autor õieti
rõhuda tahtis – et ohudraama või õigluse võidutsemine vms. Muidugi on paslik
teavitada, et Hutchinson on romaanideski Euroopa tuleviku asjus mõtisklemas
(aga vaevalt, et peale „Euroopa sügise“ neid rohkem eesti keelde tõlgitakse).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar