
Võiks nüüd arvata, et sellist raamatut on väga nüri ja igav lugeda, kuna selle maailm on piiratud ja süžeepöörded juba ette teada (kuigi peategelased ise seda ehk ei aima), eriti kuna romaan järgib sellist noorte- või seikluskirjandusele omast "aardejahi" vormi, kus vihjete mosaiik tavaliselt tükk-tükilt kokku koguneb ning ainuke probleem on ära seletada, miks just lapsed seda kokku peavad panema. Aga. Juri Lotmanil on artikkel "Kanooniline kunst kui infoparadoks", kus ta kõneleb sellest, kuidas kanooniline tekst võib teatud juhtudel toimida tugeva informatsiooni katalüsaatorina, mis kujundab ümber konteksti, millesse ta lülitatakse. Nii juhtub tegelikult ka Garneri raamatus. Müüt seob endaga ka kõik muu, mis ei seostu pealtnäha otseselt keskse kolmiku ja nende läbi mängitava tragöödiaga - nende päritolu ja tausta, varalised ja sotsiaalsed suhted. Kõik see - näiteks asjaolu, et Gwyn on töölisklassi päritolu walesi poiss, sellal kui Alison ja Roger on pigem kõrgemasse klassi kuuluvad inglased - tõuseb müüdi valguses hoopis teravamalt esile. Garneri romaan meenutab seega oluliselt rohkem nt Joyce'i "Ulyssest" kui, maidea, Narnia lugusid, sest süžee, müüt, on pigem vaid karkass, mis maailma üleval hoiab, üle loed sa seda raamatut aga ikka tema rikkaliku maailma pärast, milles iga kord lugedes uusi urkaid avastad.
PS. Eespool öeldu taustal saab öökulliserviisi lugu lugedes ka väga selgesti aru, miks Michael Moorcock oma "Eepilises Puhhis" tõstab Garneri puhul esile tolle austavat suhtumist oma noorde lugejasse (aga ka noortesse tegelaskujudesse). Garner on küll lugeja suhtes nõudlik - ei nämmuta talle kõike ette, peaasjalikult näitab, mitte ei kirjelda, mistõttu raamatuga peab olema kannatlik ja seda mitu korda lugema - kuid see tuleneb asjaolust, et ta kohtleb last või noort endaga emotsionaalses mõttes võrdsena. Ta teab, et lastel on tunded ja hoiakud ka siis, kui neid täiskasvanute meelest olema veel ei peaks, ehk isegi eriti just siis, sest isegi kui lapsevanem (või autor) lapsele ei ütle, et "me oleme nendest paremad", siis mingil moel väljendub see käitumises ikka ning tungib ühel hetkel ka lapse enda käitumisse ja hoiakutesse. Aga see on juba natuke kõrvaline teema, kuigi mitte läbinisti, kuna mul praegu Garnerit lugedes just see tasand eriti silma ette jäi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar