Mina olin küll selleks raamatuks valmis.Et mu Nõukogude Liidus aset leidnud kaheksakümnendate lapsepõlve ei mahtunud pea midagi raamatus mainitud Kaheksakümnendate Ikoonilisest Olemusest, ei takistanud. Üheksakümnendatel pealegi sain teada, mis on K.I.T.T., nägin Monty Pythoni Holy Graili ära ja sain oma kogemused PacManiga.
Sellest piisas täielikult.
Elik vbla selle raamatu üks sihte on "teha rõõmsaks need, kes tunnevad vihjed ja otseütlemised ära", aga mulle piisab online-maailma tavakasutaja tasemel tundmisest, kunagise WoW-mängija kogemustest, oma poja Overwatchi-teemalistest lõugamistest ja natukesest kaheksakümnendate teadmistest, mis tulid naturaalselt, ega ma kotis ela, et teost väga nautida.
See kaheksakümnendate soust kübermaailmas, põhjendatud "looja oli nende fänn"'iga, oli ju lihtsalt soust.
LUGU oli mujal.
Online-maailma ja reaalmaailma suhe (lõpus tulnud moraal mind küll ei veennud, muide), võrguisikute ja pärisisikute kattuvused ja mittekattuvused, üksisikute versus rahakate korporatsioonide väärtused ning no noor armastus on ikka ka teema, eks ole.
Väga vähesed noortest rääkivad raamatud lähevad sellest mööda ning põhjusega - minu kogemus on küll, et armumine noore südamega tundub nagu metsatulekahju, mis ei peatu millegi ees.
Lisaks on see eduraamat - algab peategelasele verivaestes tingimustes, tal ei ole reaalelus sõpru ning ka virtuaalmaailmas on neid täpselt üks, tal pole midagi peale tahtejõu ja ning viitsimise.
Lõpus on ta päris pagana rikas, inimesed armastavad ja hindavad teda ning isegi reaalmaailmas kohtumine ei muuda seda.
Oi, kas see oli lugemismõnu rikkumine etteteadmisega?
Aga see on ka selline raamat, et hakkad lugema ja õnnelik lõpp paistab kohe kätte. Huvi jälgida pole mitte teemal "mis saab", vaid "kuidas saab".
Tõlge oli korralik ehk ei riivanud silma ja tunnet, ja raamatust jäi hea meeleolu.
Tunnustan.
Postimees
Meie Maa
Reaktor
Lugemissoovituse blog
Triinu raamatublogi
BAAS
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar