Tekst räägib düstoopilisest
ilmakorrast (kuivõrd on ilmunud vastavas antoloogias), kus teistest erinevaid
ei lööda maha, vaid muudetakse (noh, küsimus tekib, mis õieti saab muudetava
kehast, kui … Aga võibolla ma lihtsalt ei registreerinud vastavat teavet). Nii
on loo peategelane Rachel sugu vahetanud kodanik, kellest tehakse vastutahtsi
uuesti mees. Protsess pole vabatahtlik ja seetõttu mitte just patsiendisõbralik.
Lugu on jutustatud läbi kahe
tegelase silmade – selles sootagastamiskliinikus töötab Racheli lapsepõlvesõber
Jeffrey, kes siis meenutab nende ühist lapsepõlve ja valikuid, mida kumbki
poiss tegi. Noh, midagi eriliselt rõõmsat neist valikutest ei koorunud.
Kui eelmine kogemus Andersi
loomega oli igati vaimustav (lugu ülitulnukatest, kes koguvad universumist
tsivilisatsioonide jäänuseid), siis see tekst on vähe kitsama vaatenurgaga –
muidugi, mitte et kuidagi alahindaks võrdseid õigusi jm. Aga et kogu tekst (loetav Boston Review lehelt) on
selline dramaatiline ja traagiline LGBT, jääb nagu natuke igavaks. Muidugi, kui
üks normaalne vähemus on niisuguse löögi all, siis see ei tähenda head ka
teistele nö erinevatele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar