Ehk oleks võimalik seda lühilugu
nimetada feministlikuks: ühiskond satub võõrvõimu okupatsiooni alla, aga
okupeerijateks osutuvad naised. Vastupanuliikumiste eri vormid surutakse
jõhkralt maha ning eelkõige kannatavad selle all mehed. Kuniks siis okupatsioon
jõuab ühiskondliku olukorra nö normaliseerimiseni – elu tahab elamist, eksole.
Lugu on jutustatud noore poisi
vaatepunktist, kes siis püüab perega kohaneda uutes oludes. Ühelt poolt tunned
lugejana muidugi kaasa pere kannatustele (sest eks nemadki saavad vastu pead),
kuid teiselt poolt – milline see okupatsioonieelne ühiskond õieti oli? Hurley ei
jutusta seda just puust ja punaselt, nö didaktilist võrdõiguslikkust
jutustades, vaid kuidagi … huvitava kiiksuga. Või noh, kui „huvitav kiiks“
võiks muidugi olla okupeeritud kogukonna kannatuste kirjeldamine; aga samas see
sugudevahetus on huvitav nüke: miks peaks naistest koosneb sõjavägi teisiti
käituma?
2 kommentaari:
Naisede on meestest julmemad, kui nad naiselikkuse minetavad ja meeste rollid üle võtavad. Soovitan veidi tutvuda selle grupi sisuga: https://www.facebook.com/groups/2231896487049802/
Aa.
Soovitaks siiski see tekst enne läbi lugeda.
Postita kommentaar