02 märts, 2020

Urmas Vadi – Elu mõttetusest (2019)


Paistab, et Vadi jätkab „Neverlandi“ lainel ning püüab omal moel üldistada seda 21. sajandis elamist. Sellest raamatust ei kooru küll tammsaarelikku või kivirähklikku laia tähendusvälja, sest juba teose pealkiri … nullib sellise võimaluse – igasugune positiivse programmi puudumine toidab vaid intellektuaalset nihilismi. Mitte et see kuidagi taunitav oleks, kaugel sellest.

Mingil moel võiks seda tekstikogumit nimetada fiktiivseks kohapärimuseks – kuigi, kas koht kui selline on siin tingimata oluline, tegelased on lihtsalt piiritletud ühe kindla kohaga, kus siis minajutustajast kroonik püüab nende eludest jutustada, sekkudes rohkem või vähem toimuvasse (nojah, kroonikul võiks olla laiem silmaring, rohkem ühiskondlikke üldistusi; mõelda vaid, millist ebainformatiivset juttu oleks võinud Läti Henrik samal moel ajada). Samas ei saa öelda, et kroonik esineks kõiketeadja pilguga, see häda ja vaev, mis siit lehekülgedelt vahel vastu vaatab, lähtub ikkagi kroonikust endast (jajah, kuidas kirjutatakse ajalugu jne) – mis võiks muidugi nullida selle kroonika pealkirja paikapidavuse. Kuigi, kas peaks.

Ühesõnaga, kohapärimus tuletab muidugi meelde Mats Traadi „Harala elulood“. Aga … Vadi raamat liigub ikka elu mõttetuse lainel, kus inimeste hädasid põhjustavad lapse või lemmiklooma sarnane nimi või eksnaise silikoonrindade eest õiglane tasumine. 21. sajand ja heaoluühiskond ning sellega kaasnevad elulised mured, eksole. Ehk siis üksildus ja kontaktivõimetus (või siis inimliku suhtlemise asemel suhtlemisõpikute ja -koolituste mudelite kasutamine).

Aga jah, midagi mustema huumori sõpradele.


sehkendamine

Kommentaare ei ole: