„Suvemõisad tekkisid oma algkujul juba keskajal. Paljudel linnakodanikel olid väljaspool linnamüüriga piiratud ala nn aiad, mis paiknesid pea kõikide linnaväravate ees. /.../ Neis aedades kasvatati /.../ juurvilju, marju, viljapuid või isegi humalaid. /.../ Keskaegsetes dokumentides tähistatakse selliseid aedu tavaliselt eestikeelse sõnaga moyse.“ (lk 9)
Tegemist oli napi, ent põneva raamatuga, seda viimast just kohtade avastamise mõttes. Üle kiviste müüride valgunud linn ei ole tihedat kruntide ja tänavate võrgustikku kasvatanud tühjale kohale, üsnagi huvitav oli avastada maju, millest muidu ei oleks osanud midagi arvata või olen juba ammu mööda käinud ja mõelnud, et mis ja kuidas? Eks seetõttu avaldasid muidugi ka rohkem muljet ning jäid ka paremini meelde need kohad, mis juba tuttavad.
Tallinna mõisatest kõige pilkupüüdvam on vast ikkagi Pirita-Kose suvemõis, millest hiljuti ajakirjanduseski juttu olnud kõige lagunemise ja 40. ja 41. aasta mahalaskmistega. Ei saa öelda, et see õnnetult hooletuses mõis just eriti hea seisukorraga hiilgaks, kuid see-eest asub see praegugi kaunilt keset jõeäärset loodust ning hoonetekompleksi terviklikkuski on veel aimatav – asjad, millest teised raamatus ära toodud (suve)mõisad enam unistadagi ei või.
Nõnde mõisatega on seotud ka üksjagu kohanimesid. Näiteks Luise tänav on saanud oma nime seal asunud suvemõisa järgi, kus 17. sajandil fajanssnõusid toodetud ning 18. sajandi lõpus Louise von Steinheili nimeline valdaja oma nime järgi Luisenthaliks ristinud. Samuti on mitmed Tallinna pargid olnud kunagised (suve)mõisapargid. Kadriorg oma lossiga ehk Catharinenthal ehk Kuningamõis on siin raamatus samuti ära toodud ja kes Tallinnlastest poleks sealsete puude vahel jalutanud. Hiljuti sattusin Stroomi ranna kanti ilusat ilma tähistama ning tuleb välja, et sealt Vabaõhumuuseumini viiv jalgtee kulgeb suisa kahe mõisa valdustest mööda – kunagise Seewaldi mõisa (jaa, rohelise plangu tagant paistab peahoone) pargist ning selle kõrval asunud Mustjõe mõisa aladest. Vähe sellest, Mustjõe nimelise ojakese ääres olla 19. sajandil olnud suisa supelasutus ning mudaravila. Peen värk, pole midagi öelda. Mainimata ei saa ka jätta Löwenru parki, mis on samuti samanimelisest suvemõisast jäänud park ja tiik. Hobusetallis töötab restoran...
Lahenes ka Lauluväljaku, Pirita tee ja Narva maante vahele justkui lõksu jäänud majade saladus – ilmneb, et sealgi asunud kunagi mõni suvemõis, mõni villa. Maarjamäe lossis töötanud aga jälle suhkruvabrik ja tuntud seda kohtagi 16. sajandil toimunud lahingu järgi esmalt Streitbergi ehk Riiumäena, siis juba hilisemal ajal Suhkrumäe nime all, kuni ükskord polnud enam ei suhkrutootmist ega midagi ning krav Davõdov nimetanud selle abikaasa Maria auks ümber. Sedapsi siis.
Et siis, jah. Olid ajad, oli linn veel väike, kesk õitsvaid aedu ja lainetavaid põlde ... Koplis karjatati loomi, tehti telliseid ja hoiti metsa ... Kadriorgu sõideti linnast välja merevanne võtma ... kes oleks küll arvanud, et linn nii suureks kasvab? Ja et kõik, mida pole maha raiutud või ära lammutatud on ikka veel kuhugi salamisi alles jäänud, olgu see siis Eesti vanim lehis, natuke metsast parki, üksik tiigike, lagunev kõrvalhoone, ilusti korda tehtud maja tavalise eramaja hoovitara taga või pelgalt kohanimi.
2 kommentaari:
Jätsin tagasiside, et ei huvitu, sest ma elu sees ei hakka seda raamatut lugema, aga arvustus oli jumala põnev ja infokillud sealt kõik nüüd mu ajus.
Oo, see on nii tore, kui siin blogis vahel ka kommentaare liigub :)
Mitte, et see "ei huvitu" peaks kuidagi negatiivse tunde tekitama, sest no loogiline ju, kõiki raamatuid ei saa tahta ise lugeda, aga ikka on armas linnukeste steriilsusest inimlikku verbaalsusse hälbida!
Postita kommentaar