Nostalgiaromaan vampiiridega!
Meelelahutuseks igati lahe lugu pioneerilaagrist, mida vaevab vampiirinuhtlus.
Narratiiv tuleb läbi kahe tegelase silmade - kasvatajaks saadetud humanitaartudeng
Igor ja 12-aastane poiss Valerka. Teadagi, noored mehed, nii satuvad nemadki
romantilistesse rägastikesse, kui vaid … vampiiri ja ta käsilasi segamas
poleks. Ja nagu ikka, siis vampiiri vastu astudes ei piisa ristatud toigastest
ega küüslauguhaisust.
Romaan võiks olla YA, või kes
teab, äkki ongi. Samas see nõukogude korra eripärade üle irvitamine (tihti küll
on see naer läbi pisarate) ei pruugi olla just kõigile arusaadav. Igal juhul
saab siin läbi hekseldatud nii pioneerimentaliteet kui nomenklatuuriprivileegid,
pätielu ja kommunistlikud ideaalid ja mis kõik veel (Moskva olümpiamängud!).
Ühelt poolt on lapsed oma eripärase maailmaga (mis samas on universiaalne - no
kui ikka on sellist lapsepõlve, kus reaalselt näost näkku inimestega
suheldakse), teiselt poolt tudengiealiste kohanemine nõukogude täiskasvanuelu
seadustega. Ja siis on vampiirid, kes oma eluviisi varjamiseks püüavadki olla
korralikud nõukogude kodanikud ja pioneerid.
Kokku moodustub sellest päris
naljakas supp, milles potjomkinluse varjus elatakse nii hästi või halvasti oma
elu. Sest loosungid … nende abil on küll kena karjääriredelil ronida, aga muidu
...
“”Pioneeri ausõna,” kordas Valerka endamisi Gelbitši sõni. No mis pioneer see Gelbitš on? Kannab rivistustel rühma lippu, aga ise arvab, et vanglalauludes on elutõde. Võib-olla pole Gelbitš halb inimene, aga närune pioneer küll. Aga mis siis, kui vampiirid on sama ebatõelised nagu pioneeridki? Hammustavad korra ja kõik, astu oma teed, midagi hullu pole sinuga juhtunud. Pole hirmus, et vampiirid on olemas,. Pole hirmus, et hammustavad. Ja vampiir pole mingi koolnud, kes kardab päikest. Ja see, keda vampiir hammustas, ei muutu samuti vampiiriks, vaid käib ringi nagu ennegi: toigas, toigas, kurgikene, välja tuli inimene. Ehh, kõik on nagu alati. Pole enam tatšankasid ja budjonnõilasi, ehkki on punalipud ja fanfaarid. Pole ka vampiire, kuigi on kummalised inimesed, kes imevad kuuvalgel verd. Viieharulised punatähed ei tähenda praegu enam muhvigi ja ka öistest vereimejatest pole kellelgi praegusel ajal sooja ega külma.” (lk 159)
päevaleht
sirp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar