01 juuni, 2020

Karen Orlau - Sealtmaalt (Sealtmaalt, 2002)


Etnoõudus kiindumuse koletust jõust. Või noh, olgem ausad, tegu on õige maniakaalse peategelasega, kelle otsused tekitavad päris jäleda okserefleksi.

Ehk siis maapoiss kaotab lapsepõlvesõbrast tüdruku, kuna see upub. Tegemist on noortega, kes pole veel murdeikka jõudnud, seega polnud nad sellised “sõbrad”, aga noh, igal juhul on meeletu kaotusvalu. Peale matust mõtleb poiss proovida, et äkki saab sõbranna äratada nagu Okasroosikese.

Mõeldud-tehtud, öösiti ongi nüüd Okasroosike olemas (maagia!). Ainult et … aastad mööduvad, poisist saab noormees, öine külaline jääb ikka plikatirtsuks. Ja kui viimaks noormees ülikoolis tõelise neiuga tutvub ja temasse kiindub, siis … no imelik on sellist Okasroosikest endaga kaasas kanda. Kuid vaimul on omad tahtmised.

Et siis jah, üsna jõletu ja jälk maailmapilt, mis sellel poisist noormeheks sirgunul avaneb. Mingil moel võiks seda teksti pidada splätteriks, kuivõrd … noh, jälk on. Omal moel hea näide sellest, miks ei huvitu suurt õuduskirjandusest … ja päev peale lugemist selgus, et olen sellest tekstist juba 2013. aastal kirjutanud (eelmine postitus on tegelt paremgi!).



Kommentaare ei ole: