02 juuni, 2020

Maria Turtschaninoff - Undine (Giants at the End of the World, 2017)


Poeetiline lugu näkkidest, kes elutsevad kaugel merest, pagulastena kuskil suures mägitalus. Miks nad seal on, miks nad püüavad igal juhul võimalikult inimestena välja näha, miks nad ookeanist võimalikult kaugel on, jääb minu meelest otse välja ütlemata; eks iga lugeja võib selle põhjuse ise enda jaoks välja mõelda (näiteks - merede ülemajandamise tõttu?).

Aga näkid muidugi igatsevad elavat merd - kuigi nad ei tohi seda teistele välja näidata. Kõige hullemini mõjub see nende hulgast noorimale, kes tahtmatult rikub kõiksugu kirjutamata reegleid, mida teised näkid on enesevangistusele kehtestanud. Ja see reeglite rikkumine … on omal moel valuskaunis, aga ka häiriv.

Lühike poeetiline lugu kaotusest ja enesesalgamisest; autor on kirjutanud päris mitu head kujundit kaotusvalust ja igatsustest.

Kommentaare ei ole: