Armas lugu maa-alusest
draakonist, kelle eksistentsi lõpp pole just meeldvate tagajärgedega - kuid nii
on seepärast, et inimasustus laiub nüüd nende iidse asukoha kohal. No raske on maa-alt väljuda, kui selle kohale
on ehitatud linn. Ja no inimesed… ega neidki rõõmusta ootamatud ja
destruktiivsed tulekahjud. Kuid…
Kuid nagu pärast ühe ärihoone
hävingut, eksisteerib salajane leping linnavõimu ja nn draakoniinimeste vahel,
kes linnale ohtlikes olukordades tulevad appi maa-aluse draakoniga tegelema
(vastutasuks on siis see, et neid nn inimesi jäetakse rahule) - nimelt tahavad
surevad draakonid naasta maapinnale, et sealt taevasse lennata ja surra (romantiline kujutelm, eksole)...
ning nad on valmis avauste ees olevaid ehitisi tulega kõrvetama niikaua kuni
saavad välja. Leping seisneb selles, et ohu süttides tuleb draakoninimene, saab
draakoni meeltamiseks kulda (sest need ju armastavad seda) ning noore tugeva
orvust mehe või naise, kes aitab kulda maa alla tarida ja siis…
Niisiis kokku on kergelt
humoorikas ja armas lugu sellest, kuidas tänapäevane maailm puutub kokku millegi
harjumatult mütoloogilisega. Ning inimesed, kes sellesse saladusse
pühendatakse, neil on veidi keeruline olukorda muud moodi kui muinasjutulisena
aduda - kuni ikkagi peavad oma arusaamides radikaalsed korrektiivid tegema.
Igati kena lugu, loetav Tori lehelt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar