Jaan Kross “Professor Martensi ärasõit”. Eesti Raamat (1985).

Kui katsuda raamatu sisu ühe lausega ja võimalikult igavalt ümber jutustada, siis võiks öelda nii: “vananev professor läheb Pärnus rongile ning sõidab Valka, et sealt edasi Peterburi rongile ümber istuda.” Aga loomulikult seisneb kogu uba selles, mis professori mõtetesse, meenutustesse, poolune nägemustesse mahub ja keda ta teel kohtab. Tuleb tunnistada, et esiteks on aukartustäratav kogu ajalooline materjal, oletan, et kaldkirjas on toodud tsitaadid päris professor Martensi töödest, ning see, et tema rahvusvahelist õigust ja tähtsamaid lepinguid-kohtumisi puudutavad mõtted niimoodi sujuva tervikuna romaaniks on põimitud, tundub päris aukartustäratav. Ja vähe sellest, lisatud on ka pisut üleloomuliku maiguga ümbersünni liin – eesti päritolu vene salanõunik ja rahvusvahelise õiguse professor Friedrich Fromhold Martens usub ise, et tal on mingit sorti hingeline sugulus ligi 100 aastat varem Saksamaal elanud üsna sarnaseid ameteid pidanud Georg Friedrich Martensiga ja nõnda on läbisegi justkui mälestuskillud peategelase praegusest ja eelmisest elust.

Tahes tahtmata tuleb imetleda keelt ja selle rikkalikust (panetunud, kadal, kunnatu, lõit, drogerii, etažeer, …) ja teise asjana ka dialooge, koos nende väikeste osavate nüanssidega, ka situatsioonikoomika pole puudu. Ning viimaks loomulikult ikkagi see ajaloolisus – olustik, seosed, tähtsad sündmused, kasvõi üksi sellega peaks klassiku staatus olema kindlustatud, sest kui Professor Martensi ärasõidust end läbi närida, on ehk jälle tibake kergem suhestuda meie kultuuriloos nii oluliste tegelastega nagu helilooja Kapp või riigitegelane Tõnisson või … ja ka isevalitsejate ja parlamentide poliittandrist ning riikidevahelisest suhtlusest või Nobeli preemia telgitagustest saab mingit aimu (siin meenub, et seoses kirjanduse nobeli andmisega Kawabatale ja mitte andmisega Mishimale lugesin Donald Keene'i raamatust sarnast telgitaguste kaalutluste kõmu. Et Mishima on liiga ohtlikult reaktiivne, nagu siin raamatuski see õige hetke otsimine, millal Venemaa kodanikule üldse rahu nobelit anda passiks jmt). Ära mainimata ei saa ka jätta, et Martens vägagi ketserlikult tuleb välja mõttega, kuidas riigi rahvusvaheline usaldusväärsus sõltub sellest, milline on indiviidide vabadus ja õigused riigisiseselt. Turvaliselt tsaarivenemaa kontekstis, aga kindla tähendusega nõukogude kontekstis ja noh, kui tänapäeva Venemaad (või paljusid teisi riike) vaadata, siis tundub üsna ajatu.

Aga sellega muidugi ei ole teemad ja liinid veel otsas – tasapisi tossutab aururong mööda vana kitsarööpmelist raudteed, koos kõigi selle peatuste ja maastikupiltidega ning kõikide muude mõtete kõrval jääb Martensil aega mõlgutada oma identiteedi üle, kuidas ta räägib soravalt viite keelt, aga päris emakeel ei oleks justkui ükski, kust tema esivanemad pärit on, vanemate varane surm ja tõus Peterburi vaestekoolist nõunikuks, lojaalsus vene tsaaririigile vs isiklike põhimõtete terviklikkus ja kuhu paikneb seal lojaalsus eestiliku suhtes? Mida võlgneb ta revolutsioonipõgenikust sugulasele Johannesele, või ei võlgne? Kas lõpuks ongi kunagi mingit õigust või objektiivsust olemas olnud?

Ja loomulikult meenutab vana mees ka naisi, eelkõige hõljub tal kujutluse varjuna kaasas tema enda abikaasa Kati, kellele see monoloog justkui on suunatud, kuid meenub ka armuke ning kunagine seiklus Pariisis, poja olemasolu, kellest ta ei tea muud, kui et saatuse tahtel olla too kasuisa läbi saanud ikkagi enesele Martensi nime...

Kerge lugemine see muidugi tingimata pole, aga see eest meisterlik ja teadmisküllane. Guugeldasin kõrvale pisut, aga loomulikult oleks võinud veel palju rohkem. Võimalik, et kui ülemöödunud sajandi lõpu ja möödundsajandi alguse oludega ise põhjalikumalt kursis olla, on veel eriliselt mõnus. Noh, minu jaoks oli siiski tore äratundmine sellist ootamatut teed pidi Vene-Jaapani sõja rahulepingu koostamise juurde sattuda.

Mõned pooljuhuslikud lõigud:

“Mind härra peaminister kaasa kutsuda ei suvatsenud … Issand jumal, see on ju ainult loomulik. Ja ma olen sellega aastate jooksul, aastakümnete jooksul täiesti harjunud. Aga täiesti  ü l e  ei ole ma sellest vist siiamaani. Tähendab sellest, et kui sa pole Venemaal ei suurvürsti sohipoeg, ei krahv, ei miljonär, ei imetegijaks peetav petis, vaid oled lihtsalt tühipaljas maailma parim spetsialist, siis pole sa siin ikkagi mitte keegi.” (lk 23)

“Ma virgun nõksatusest, ma ei tea, kas täielikult või poolikult, ja tunnen ennast veel vastikumalt kui äsja. Me seisame kuskil keset umbrohtu ja metsa. Vaguni akna all on kitsuke perroon. Kuninganna Victoria (kes on kaheksa aastat surnud, issand jumal) tuleb paksu ja töbijalgse vanaeide sebimist sebides mööda perrooni, hall rätik peas ja väike piimakard käes, ja kaob kolmanda klassi vagunite poole. Õigus: me seisame Surju jaamas ja sõidame minuti pärast edasi: aga mina olen kirjutanud, mis ma olen. Tingimata. Mitte üht silpi ei võta ma tagasi.” (lk 36)

“Põhja poolt tuleb põldude vahelt jaamatagusele platsile maantee ning jaama otsa juures seisab päikesevarjus hästisöönud kures hobune, vasknaastulised vööslemid tagmikul, muki kaariku ees. Ja sealsamas astuvad jaama uksest perroonile ilmsesti need, kes kaarikus jaama ja rongile sõitnud.” (lk 144)