Hiljuti ilmunud VanderMeeride kaasaegse fantaasiakirjanduse antoloogiasse on valitud muuhulgas see lugu. Ja kui on võimalus seda teksti eestikeelsena lugeda, siis tuleb muidugi juhust kasutada.
Et siis Zahir, üks jumala 99 näost, mis mõjub kogejale õige hullutavalt ja mis asub ruineerima tegelast nimega Borges. Muuhulgas saab siis teada, millised on sellise nähtuse ajaloolised ja kultuurilised kajastused ning kuidas võiks proovida sellest painest vabanemist.
Borges on kui Mati Unt, aga igavam. Noh, küllap teeb Undi huvitavamaks Eesti ainese kasutamine (eksole, nagu ka Borgese argentiinalikkus). Juba viimaste eestinduste puhul tundsin, et olen kaotanud noorusaegse innu niisuguste tekstide lugemiseks, ka nüüd ei suuda tekstist leida rohkem imetlust kui see, kuidas autor erinevat ainest kokku seob ja sellest suppi keedab. Mitte et lõpptulemus minus suuremat katarsist tekitaks. Aga see on muidugi minu probleem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar