Raamatu lõpupoole, peale kõiki neid eepilisi mõõduvõtmisi põhjalaste ja gurkullastega … jääb korraga oma 100 lehekülge loo lõpuni. Mis muidugi tuletab meelde ühe teatud Tolkieni triloogia lõpu, kus peale Sauroni põrmustamist jätkub ja jätkub lugu oma kõigi edasiarendustega, mis omal moel läheb veidi igavakski. Abercrombie see romaan on omamoodi vildakas parafraas “Kuninga tagasitulekust” - anti-Gandalf on troonile upitanud ühe õige vääritu sünnipäraga noormehe, kes saab kuningannaks, nojah, naise, kes ei taha selle mehega mingit pistmist teha.
Gurkullaste (jajah, nõrgalt kumaks siit läbi justkui “ork”; lisaks need 100 Sööjat) armee peaaaegu pühib Adua maa pealt, kui vaid poleks kaht ootamatut abijõudu, mis saabuvad hobustel (nonoh, neilgi üks naabermaa kuningas kaasas) ja laevadega (Talinsi vägedel küll hoopis teised põhjused kui ammuse võla tasumised - pigem võla tekitamine). Ja no Adua päästmisele järgnev on ikka päris nihilistlik tõlgendus Tolkieni paatosele.
Romaan jaguneb kolmeks osaks - kõigepealt Logeni tõus, siis Jezali tõus ja viimaks Glokta tõus; muidugi Bayazi dikteerimisel. Logenit jätkub kuuenda romaanini (aga ta võib olla elus koguni üheksanda romaani tegevustiku ajal - kuigi selline tegelase tagasitoomine oleks vist kergelt jama). Jezal kaob areenilt seitsmendas romaanis (jajah, aga tema veri voolab edasi), Glokta … loobub (rahumeelselt!) võimust alles kaheksandas romaanis. Selle romaani lõpetab aga Pike’i päritolu selgumine ja tema uus karjäär (mis tekitab küsimuse, kas juba tollal oli Abercrombiel selle tegelaskujuga kaugeleulatuvad plaanid?).
Oleks vaid aega, peaks uuesti läbi lugema neljanda ja viienda romaani, mis seovad selle seeria kahte triloogiat; mis küll õieti saab Jezali vereliinist üheksandas romaanis?
““Rahu?” mühatas Hagijas. “Mis asi see veel on? Mida sellega peale hakatakse?”
“Ma arvan… nooh… siis kasvatatakse igasugu asju ja niimoodi.”
“Kasvatatakse igasugu asju? Perse küll ja kõik surnud sinna otsa! Mida teame meie, sina või mina või ükskõik kes teine meie omadest, mingite asjade kasvatamisest? Me pole ju terve oma elu jooksul teinud midagi peale tapmise!”
Logen kehitas kohmetult õlgu. “Mingi lootus peab ju olea. Inimene saab ju õppida?”
“Kas ikka saab? Mida rohkem sa tapad, seda paremini sa tappa oskad. Ja mida paremini sa tappa oskad, seda vähem on sinust kasu kõige muu jaoks. Mulle tundub, et meie olemegi nii kaua elanud just sellepärast, et me oleme kõige paremad tapjad.”
“Sa oled tumedas tujus, Hagijas.”
“Ma olen juba aastaid tumedas tujus. Mulle teeb muret see, et sina ei ole. Meiesugustele lootus ei sobi, Logen. Ütle mulle, oled sa kunagi puutunud mõnda asja, mida sa ära ei lõhkunud? On sul kunagi olnud midagi, mis põrmuks ei muutunud?”
Logen mõtles järele. Tema naine ja lapsed, isa ja klann - kõik läksid tagasi porisse. Forley, Kolmpuu ja Tul, kõik samamoodi surnud, mõned said surma Logeni enda käe läbi, teised tema hooletuse ja uhkuse ja rumaluse pärast. Ta nägi oma silme ees nende nägusid ja need polnud rõõmsad. Surnud on harva rõõmsad. Ja tumedad ja sünged kogud nende selja taga olid veel hullemad. Viirastuste summ. Puruksraiutud ja verine sõjavägi. Kõik need, kelle Logen oli arvanud heaks tappa. Shama Südametu, soolikad lõhkilõigatud kõhust välja rippumas. Mustvarvasoma katkilitsutud jalgadega ja põlenud kätega. See närukael Finnius, üks jalg maha raiutud ja rind lõhki. Isegi Bethod, kes oli kõige ees, pealuu sodiks taotud ja pahane nägu küljele väänatud. Tema küünarnuki tagant piilus Crummocki surnud poiss. Terve meri tapetuid. Logen pigistas silmad kinni ja kangutas siis pärani lahti, kuid näod ei kadunud tema mõtete servalt. Tal ei olnud midagi öelda.” (lk 484-485)
Tõlkija on teinud ühe õige huvitava apsaka, alles selle romaani kolmandal lugemisel torkas see silma ja sundis originaali üle kontrollima: tõepoolest, huvitav lisandus romaani maagilisse süsteemi, korraks paotub side teispoolsusega (Kolmpuu hauatagune hääl!), mis muidu vaid Üheksasõrme teemaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar