19 august, 2021

Harville Hendrix: Teekond soovitud armastuseni

 

Olemuslikult on see käsiraamat suhtesolijatele teemal "kuidas paremini suhelda ja tekitada armusuhe, kus meil mõlemil on hea". 
Ei, seal ei kõnelda suhete kui selliste vajalikkusest ega küünitata mingi kõrgema ja kaugema filosoofiani, see on käsiraamat. Sealjuures isegi mitte väga geniaalse taustaga - mitmed harjutused ja ka lihtsalt autoripoolsed kirjeldused sisaldavad ideed, et mõni inimene ongi nt ülbe, kirglik, soe, eemalolev, hajameelne või mis iganes muud selletaolist.
ONGI.
Mina inimesena ei tunnista ÜLDSE selliseid paikapanemisi muul moel kui "tol hetkel tundus see peamine ja oluline", ent see ei tähenda, et mõnel muul hetkel ei võiks too kirglik inimene just ootamatult rahulik ja arusaav olla. Iseloomuomadus on tendents teatud käitumise poole, aga kindlasti ei käitu inimene kogu aeg ülbelt või kirglikult, sest ta on inimene, mitte robot teatud programmiga.
Olgu.

See oli näitena toodud, juhtimaks arvustuse lugeja tähelepanu sellele, et tegu on praktilise käsiraamatuga, mille teooria-osa on mõnevõrra kahtlane ja sellele ei tasu väga keskenduda. Mitmetel teemadel minnakse täiesti võssa, mitmeid käsitletakse pealiskaudselt, ent samas raamatu põhiidee tundub äärmiselt pädev.
Valgustavalt hea.
See on: me armume inimestesse, kelle osas alateadvus-vana aju arvab, et oh! Nüüd, temaga ja tema abil saab viimaks lahendada kõik mu lapsena kogetud valud ja vaevad! Viimaks ometi inimene, kes meenutab mulle mu vanemaid, annab mulle kõike seda, millest mul puudu on! 
Ehk phmt valitakse partner, et lahendada hädad lapseeast. 
Partner aga otsib võimalusi omaenda valusid vähendada ja haavu ravida, mitte kellegi hoolekandja olla, ning eufoorilist "viimaks ometi!" tunnet jätkub täpselt seni, kuni armumiseufooriat. 
Täpselt, sest need ongi üks ja sama.

See raamat keskendub võimalusele teadlikult teha seda, mida inimene alateadlikult ei oska ja ei suuda.  Kuidas partnerid saaksid ja võiksid ravida üksteise vanu haavu ja saada selle käigus kirglikeks sõpradeks, kelle jaoks suhe on pühapaik, soojus ja hellus, mitte lahingutanner.

Ma arvan, sellisena on raamat hea. Isegi väga hea, võibolla, sest sisaldab palju praktilisi harjutusi, mida igaüks koos partenriga kodus teha saab.
Ehk: hea raamat just täpselt käsiraamatuna paaridele.
 
Kuna esmatrükk ilmus päris ammu, kuigi vahepeal on teksti mitu korda ümber tehtud ja parandatud, on ikkagi väga sees mõiste "abielu" ja USA kristlik taust ilmub samuti kohati, aga tegelikult kehtib kõik nii samast soost kui LOOMULIKULT vabaabielus paaride puhul. 
Nii et hoolimata kohatistest teoreetilistest küsitavustest ja kreeka müütide valesti ümberjutustamisest ("valesti," sest teistmoodi jutustamine on levinud) ma soovitaksin. 

Kommentaare ei ole: