Paika pannakse ka mõningad isiklikku laadi suhteküsimusi – Egwene ja Rand tunnistavad vastastikku, et ühised abieluplaanid on ammuaegunud perspektiiv, aga Elayne jällegi võtab ette sotid selgeks rääkida ja Randiga vastastikuse romantilise suhtega algust teha. Olgu mainitud, et kõige esimeses peatükis tunnistas Elmindreda suisa hetkel valitsevale Amyrlinile, et ta draakoni uuestisündi kõrvuni armunud on. Noh, õnneks on letis Mini etteennustus Randist kolme naisega ja aielite polügaamiakontsept – jõuavad asjaga harjuda nii tegelased kui ka lugejad.
Nagu pealkirjast arvata võtavad tumedad jõud igal pool tuure üles. Valges tornis on juba algusest peale aimata kulissidetagust õõnestustööd, iga suurema linna kohta on teateid kahtlasest kurjuse aurast või siis kahtlastest võimu ülevõtjatest või siis öeldakse otsesõnu, et mõni Neetu on seal asjad üle võtnud. Vähem oluline (või pikemas perspektiivis ongi see kõige olulisem) pole ka Randi meeleseisund. Teate ju küll, teismelise elu on raske – vanemad muudkui kamandavad, õpetavad, üritavad vati sees hoida, kontrollida, muudkui korrutavad kui palju on kaalul. Kaaslased ja elu on aga karm, kõik üritavad sind ära kasutada, igaüks on omakasu peal väljas, salamõrtsukaid ja verejanulisi kolle on kõik kohad täis ja lisaks veel see süükoorem kogu kaose ja hävingu pärast, ning need narkootikumid ja siis see kainenemise hetk, kus kõikvõimsus üle läheb ja selgub, et surnuid pole võimalik uuesti ellu äratada… või, noh. Kas see täiskasvanuks saamine just päris nii ränk alati on, aga kahtlemata on see üks Ajaratta suuri teemasid, lisaks maailmapäästmisele ja muule tühjale-tähjale…
Ootustele vastamine on samuti teema. Mõelda, vaese Randi kohta on kirjutatud müriaad ettekuulutusi värsi vormis ja nagu hea tava ette näeb, siis loomulikult on kõik piisavalt krüptiliselt väljendatud, et tagantjärele on selge kui seebivesi, aga kui katsuda enne aru saada, siis võib tähendada mida iganes. Igal juhul ei ole just lohutav, kui ettekuulutused, mis näivad üksteise järel kenasti vähehaaval täituvat näevad lõppvaatuses ette seda, et su isiklik veri kuskil pärapõrgus mingeid kive kastma peab või muidu on maailmaga kööga. Kellel ei tuleks selle juures mõnevõrra negatiivset meeleolu peale?
Ah, jaa … taustategevustest veel nii palju, et ühele Valgekeepide salgale on kõrgemalt poolt Ordeith nuhtluseks kaela saadetud, kes ei mäleta, siis tegu on fusioontegelasega musta südamelisest pimedusesõbrast ja ülima kurjuse vaimust, kes teises osas Mati pistodaga (noh, puht juriidiliselt võttes oli see küll vist vähem Mati oma kui Ordeithi oma, sest õigusvastane võõrandamine ja nii edasi) jalga lasi ja kel Two Riveri rahvaga oma kana kitkuda. Valgemantlitel aga on jälle hammas Perrini peale verel ja nõnda nad seal maakolkas passivad …
Loomulikult tuleb meie tegelastel peagi jälle laiali minna, et ikka üheaegselt võimalikult suurt osa maakaardist katta. Enne seda peab juhtuma üht teist avastuslikku, näiteks vedeleb täiesti juhuslikult Teari kindluse keldris üks võluvärav müstiliste maduolendite ilma ning kui seda juba kord mainitakse, siis pole põrmugi üllatav, et tervelt kolm tegelast sinna sisse vastuseid nõudma trügivad. Samuti katsetab Egwene esimest korda abivahenditeta uneilmas ringi hängimist ja saab kutse aieli teadjanaiste juurde õppima minna. Veel üht-teist mõjutusi siit ja sealt, nagu Aviendha karma, mis nõuab sõdalase karjääri mahapanemist ja teadjanaiseks ümberorienteerumist, kuuldusi valgekeepide tegevusest kodukülas jms ning ongi selge, kes kuhu läheb.
Üks seltskond peab erinevatel põhjustel jõudma aielite maale ja nonde pühasse linna Rhuideani. Randil on vaja vahelduseks aielite ettekuulutusi täita, et Car’a’carni tiitel välja teenida; Mat, kes sai vahepeal madurahva käest oma ettekuulutussalmikese (sest ega säherduste libedate elukate vastused võivad ka oleviku perspektiivist raskestitõlgentatavad olla), peab siis kah seda järgides Rhuideani sihtima, sisureetmise korras olgu öeldud, et seal saab ka tema superomaduste komplekt viimase lisanduse, ja üllatuslikult on Moiraine’ilgi kõrbes oma asi ajada. Egwene ja Aviendha ühinevad samuti seltskonnaga ja küll on ikka hea, et kõikide nende pikkade vahemaade lühendamiseks igasugu vahendeid võtta on.
Elayne ja Nynaeve aga võtavad ette musta ajah jälitamise musta töö, seltsiks Thom ja Juilin. Teel tutvuvad nad lähemalt ka mererahvaga, sest mõnikord tuleb ka aeglasemaid transpordiviise olude sunnil au sees pidada. Samuti õnnestub neil kohtuda ja sõbruneda edaspidigi figureeriva seanchaniga, muuhulgas ühiselt üht-teist daman’ide ehk orjastatud võlusõjaväe toimemehhanismide kohta.
Perrin ja seltskond aga kiirustab koduküla päästma – need, kes tundsid puudust maagilistest ussitunnelitest võivad sealjuures hõisata, seda imevahendit ikka kasutatakse raamatu jooksul läbivalt, hoolimata kõigist ogaratest ohtudest, sest kui tegelased peaks igale poole hobuse või laevaga minema, siis võiks juba sajaosalist sarja oodata. Emonds Field kannatab kurjade jõudude rünnakute all loodetakse valgekeepide kaitsvale lähedusele ning keegi salapärane lord Luc näitab üles suurt vaprust ja nutikust kaitse korraldamisel või kuidas sellega nüüd ikka on? Ja kuidas jääb valgekeepide sooviga Perrinile köis kaela tõmmata?
Raamatu teises pooles veedavad Egwene ja Aviendha teadjanaiste õpitüdrukutena – kui kujutate ette karate Kidi aknaid pesemas, siis mingi aimu te saate, ainult et ilmselgelt oli too aknapesu naljamäng kõrberahva karmi treeningu kõrval – sest on neile ju iseloomulik üleinimlik valutaluvusvõime lisaks füüsilisele vastupidavusele, rääkimata keerukast aukoodeksist jms. Olgu etteruttavalt öeldud, et säherdune väljaõpe (lisaks unekäijavõimetele) saab Egwene edasistes kangelastegudes suurt rolli mängima, ehk siis – Mat pole ainus, kelle supervõimete pagas oluliselt täieneb.
Aiel’e tabab aga murranguline sündmus – Rand täidab ettekuulutuse ja …. Edasi pööratakse selle rangelt väljakujunenud aukoodeksit, reegleid ja traditsioone järginud rahvakillu saatus täielikult peapeale ning mitte kõik ei lepi muutustega rahumeelselt ja maailma ongi lahti pääsenud võimuahne ja verejanuline shaido aielite kamp, kes edaspidi pahade jõude suunamisel igasugu tükkidega hakkama saavad. Pahalased pole muuseas üldse nii kaugel kui loota võiks, eks ta’verenid muidugi võiksid sellega juba harjunud olla.
Erinevalt esimesest kolmest osast ei lõppe neljas enam üheselt defineeritud rohkem või vähem suure aplombiga, isegi kui Randi Rhuideanis käik seda olla võiks, tuleb pärast seda hoopis traditsiooniline vastasseis järjekordse Neetute komboga ja kuigi tulem on mõnes mõttes hädavajalik ei anna siit enam dramaatilise suure lahingu vaimu välja pigistada.
"Your time is running put, Rand," Moiraine said. "The Tairens are becoming used to you, after a fashion, and no one fears what is familiar as much as what is strange. How many weeks, or days, before someone tries to put an arrow in your back or poison in your food? How long before oen of the Forsaken strikes, or another bubble comes sliding along the Pattern?"
"Don't try to harry me, Moiraine." He was blood filthy, half naked, more than half leaning on Callandor to stay sitting up, but he managed to fill those words with quiet command. "I will not run for you, either."
"Choose your way soon," she said. "And this time, inform me what you mean to do. My knowledge cannot aid you if you refuse to accept my help."
"Your help?" Rand said wearily. "I'll take your help. But I will decide, not you." (lk 93)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar