"Karulinna" järg. "Karulinn lõppes happy endiga - noh, niivõrd-kuivõrd sellises olukorras happy endi olla saab. Selliste "kümme aastat hiljem on korras" ja "veel kaugemas tulevikus on veel rohkem korras" ideede ja stsenaariumitega.
"Meie teie vastu" ei oota kümmet aastat. Tegevus läheb edasi kolm nädalat pärast "Karulinna" lõppu, mõned eelmise raamatu lõpus loodud õnnelikkuseraasud osutuvad "nad püüdsid, aga läks halvasti" hetkedeks ning lugema hakanud, olen ma kohe keset hirmsat häda ja ikaldust.
Jah, isegi teadmine, et kümme aastat hiljem on üsna korras, ei paranda.
Mis on ju ka loogiline? Elu on elu, iga hetk sellest on just praegu kõige tähtsam ning ei ole olemas mingit "aga hiljem selgus, et see kõik pole oluline"-loogikat.
Sama hästi võib öelda, et Napoleon ei saavutanud midagi, sest surres polnud tal midagi peale vangistuse ning paari särgi. Ei, sama hästi võib öelda, et ükski inimene pole elanud, sest lõpuks surevad nad kõik ju ära, lõpuks selgus, et nende sünd oli asjatu.
Ei, loeb see, mis on praegu.
Ja aeg Karulinnas kolm nädalat pärast eelmise raamatu lõppu on trööstitu.
Lisaks on seekord uusi tegelasi ja neid on pisut raske vastu võtta. Minul. Mitte Anonüümsel Lugejal, vaid just minul. Sest ma olen väga kaua, aastakümneid, uskunud, et inimesed on läbinägelikud, targad ja me elame oma elusid, aimates teiste tagamõtteid üsna hästi, ent tehes nägu, nagu oleks kõik Tavaline ja Lihtne. Siis olin tohutute, väga valusate ja eredate kogemuste kuhjudes sunnitud sellest mõttest täiesti loobuma ja KÕIK ümber mõtlema. Tõdema, et inimesed ei saa millestki aru, isegi väga ilmsetest asjadest. Ning sellise elukogemuse pealt on mul väga raske vastu võtta tegelast, kes on jube läbinägelik ja saab inimestest põhilise kätte veerandi tunniga, mille ta veedab näiteks tolle inimese taga autoga sõites. Mitte ei arva, et saab, vaid SAABKI. Asja teeb veidi paremaks, et tegu on ilmselge autistiga (selgelt Backman armastab neid, küllap on ka ise autist, kogu Vanaema-raamat oli neid täis), kuid siiski. Autistiga, kes paljudest teistest asjadest ei saa aru.
KUID SIISKI!
Ja autoril on ka mingi imelik kiiks lapsevanemlusega.
Ilmselt sai ta ise väga vapustatud, kui isaks sai, mõtlen ma. Bitt-Marie ja vanaema-raamatutes ma ei märganud, et tal vanemluse osas mingi ebapädev ettekujutus oleks, ent nüüd juba kolmandat raamatut järjest väidab ta, et saab inimene lapse ja tahab kaitsta ja tahab kohutavalt kaitsta ja mitte kunagi-kunagi-kunagi lastel mitte haiget saada lasta, see ongi lapsevanemlus - noh, ja siis olen mina, eks ole.
Minu kogemused vanemana.
Tal on teistsuguseid vanemaid ka. Neid, kes oma lastest ei hooli ega neist eriti välja tee.
Ei, nendega mu kogemused ka ei haaku.
Minu jaoks on lapsed inimesed - ma ei tunne nende suhtes kuidagi väga teistmoodi kui muude inimeste. Aga Backman kirjeldab lapsevanemate tundeid mingis täiesti teises võtmes. Ma ei saa sellest väga aru, ent õnneks on lapsevanemluse kirglike osade kirjeldamine siiski raamatu mahust väikest osa võttev ja no - elan üle, eks igal autoril on omad kiiksud.
Backman on päris hea, kirjeldades ja kirjutades tegelasi, keda ma usun. Et ta vahel mõnes asjas ripatab, et kaitsmissoov on liiga paljudel tegelastel liig tugev, no hea küll. Saab andeks.
Sest süda - raamatu süda ja arvatavalt ka Backmani süda - on õiges kohas. Ta räägib inimlikkusest ja kui ta teeb seda läbi hoki, on see lihtsalt üks viis. Mitte kuidagi halvem kui rääkida samas asjast läbi ülikooliteaduskonna, läbi rüütlite ja nõiataride, läbi kraavikaevamise, läbi mäetippu matkamise või läbi kosmoselaevade.
Kui kokku võttes on mõni ilukirjanduslik raamat millestki muust kui inimlikkusest, on tegu kehvapoolse raamatuga, teisejärgulisega.
Aga see on raamat inimlikkusest ja seejuures hea raamat.
Ma keskendusin siin muljekirjutuses liialt detailidele, pisiasjadele.
Küllap seepärast, et üldlugu on raske paika panna ning olulisi ja ebaolulisi tegelasi ei anna väga eristada - üks võib teiseks saada ja teine jälle esimeseks saada.
Raamat pole isegi hokist - üks tegelane, kellest ma seda üldse ei tahtnud, jätab hokimängu maha ja see on meile serveeritud kui Hea Asi.
Raamat imlikkusest.
Nojah, nagu "Tõde ja õiguski".
Mida ma veel selget öelda võin: Backman ei kirjuta kedagi päris mustaks, alati on mõni triip või laik muud ka.
Lõpp on veidi ... kistud. Stiilis: "Raamatu lõpus peab olema kulminatsioon, aga ma ei saa hokimängu jälle kulminatsiooniks panna, seda ma juba tegin. Hm, mis veel võiks olla?" Ehk ma näen traagelniite. Halb.
Lisaks traaglniitidele: see on inimestesse uskumise raamat nagu kõik Backmanid, mida lugenud olen. Nagu nad kõik, lõppeb seegi nii moosiselt, et veel moosisem saaks olla suurte raskustega ning ainult siis, kui autoril poleks üldse mingit enesetsensuuri teemal: "Mis võib usutav olla."
Aga ta taob seda moosi nii kaua ja põhjalikult, et kõik saab moosiseks ja kui kõik-kõik-kõik on ühtemoodi punane ja kleepuv, hakkab tunduma, et tegelikult võibki sedasi.
Kaob ära tunne, et happy end on kunstlik, tekib tunne, et elu võibki moosina paista, kui vastavalt vaadata ning kirjeldada.
Nii et las olla - jälle - väga õnnelikult õnnelik see lõpp!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar