Vanamees kuuleb naiselt, et ühe külamehe tütar on isakoju tulemas, koos koolist leitud noormehega. Vanaeit hädaldab, et miks nemad küll tütart ei saanud - oli küll kaks poega, aga need jäid sõtta (no teadagi, millisesse sõtta, kuigi tekstis seda välja ei öelda). Vanamees … seda ei kommenteeri.
Sest see külamehe tütar on tegelikult tema eostatud; temal, ainult temal on ükski järeltulija veel elus (tütre ema on varem surnud). Talle meenub, kuidas see võrgutatud naine teatas oma lapseootusest, ja mil viisil tal õnnestus pääseda nö vanemlikest kohustustest … ja ta tahab veelkord näha oma tütart ja tema peigmeest (enne kui need külast lõplikult kaovad). Kohtumine toimubki, aga päris mitte nii nagu olla võinuks.
Kui autoriga esmatutvusel jäi tema tekstist päris hea mulje (kui mitte parim jutt sellest kasahhi antoloogiast), siis seegi tekst on psühholoogiliselt päris vaheldusrikas. Ühe džigiti tõus ja langus nõukogude korra tingimustes. Poegade kaotus ja naiste murdmine, ning lõpuks pensionipõlves jurtade ehitamine. Teksti fookus moondub selle lühikese jutu puhul ikka päris mitu korda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar